Loomislugu aegade ääremail

Veljo Tormise juubeliks valminud lavastuses „Isuri eepos” mängivad peaosi aoaegne loodus ja isuri meloodiad.

Päikesetõusu ajal rabas viibivad inimesed satuvad justkui aegade vahelisse aega. See on oma puhtuses ideaalne, et ette kanda ühe väikse rahva loomislugu. Teekonnal, mis viib näitemänguplatsile, viivad vaatajad end ise teadmata transilaadsesse seisundisse. Mudasel metsateel pole mahti imetleda end ümbritsevat ärkavat loodust, sest alalhoiuinstinkt sunnib pingsalt oma jalgeesist jälgima, et eksikombel rajalt mitte kalduda ja porimülkasse sattuda. Üha kiirenevalt liikuva jalgealuse maapinna ja varasest kellaajast ehmunud aju koostöö tõttu on meeleseisund pärale jõudes kirjeldamatult veider, kuid meeled viimse piirini vastuvõtlikud. Iga rohukõrs, päikesekiir ja naeruturtsatus mõjub erksamalt kui muul kellaajal linnamelus.

„Isuri eepos” on äärmiselt habras lavastus. Tundub, et vähemalt esietendusel oli teatrikohvikulik publikumelu loojatele ja loodusele ehmatav, sest, nagu ennist kirjeldatud, iga hääl ja ootamatu liigutus mõjus päikesetõusu ajal rabas suuremalt ja tugevamalt kui harjumuslikult teatris. Seetõttu jäi nii tegijatel kui ka vaatajatel puudu vajalikust üksi olemise tundest ja süvenemisvõimalusest, mida arvatavasti oodati ja eeldati. Ent aegade vaheline aeg ja looduslik kõlakoda annab seda võimsama vungi muusikale. Veljo Tormise ja Mart Saare looming Voces Musicalese kammerkoori ja akordionisti Jaak Lutsoja esituses kõlab metsaveerel uhkema ja hingestatumana kui paljudes kiriku- või kontserdisaalides.