Lugu ägedast noorest naisest, taamal natuke teatrit

Filmi „Aasta täis draamat” peategelane Alissija on tõeline leid: aus, ehe ja tutvusteta teatrimaailmas.

„Aasta täis draamat” näitab kutselise teatrivaataja Alissija-Elisabet Jevtjukova teekonda läbi Eesti teatrite. Senist kriitikat lugedes ja tuttavate arvamusi kuulates jätab film isegi pisut püha mulje. Kiitus on mõistagi omal kohal ning ülimalt karismaatilise ja nutika Alissija kohta on võimatu midagi kriitilist öelda. Palgalise teatrivaataja kohta taotlesid paljud ja Kinoteatri meeskond valis nende hulgast tõelise isiksuse. 21-aastane rätsepaharidusega Alissija on võluv ja kannab dokumentaalfilmi kohta pika ekraaniteose kenasti (enam-vähem) lõpuni välja. Aus, ehe ja tutvusteta teatrimaailmas. Kaks korda lapsepõlves teatris käinud, ideaalne puhas leht sukeldumaks tohutusse teatrikogusesse.

Linateose tutvustuses viidatakse 2004. aastal linastunud filmile „Ülisuur mina”, kus Morgan Spurlock tegi inimeksperimendi toiduga. Ta sõi mingi aja vältel üksnes McDonald’sis pakutavat, kontrollides aeg-ajalt arsti juures oma tervisenäite. Mõistagi läksid need järjest halvemaks… Kinoteatri eksperiment on peaaegu sama „julm”: kutseline teatrivaataja peab 365 päevaga nägema kõiki uusi lavastusi, mis Eestis lavale jõuavad. 2018. aastal oli neid kokku 224 (näiteks 20 päevaga on vaja vaadata 21 etendust!). Ülesandega kaasneb ohtralt kohati üsna nüri suveteatrit (kas ikka põhjendatult?) ja pärast mitte üleliia suurt teatrielamust telkimist kuskil võsas meie suurepärase suveilmaga.

Palju Alissijat, vähe teatrit

Ootasin filmi väga osalt just „Ülisuure mina” tõttu. Kuigi selle vaatamisest on möödunud ligi 15 aastat, on see üks muljet avaldavamaid filmielamusi, mida mul on olnud rõõm kogeda. „Aasta täis draamat” osutus siiski mõnevõrra muuks, kui reklaamtekst lubab. Eriti filmi teises pooles on teater täiesti teisejärguline ja filmist saab Alissija persoonilugu.