Pealkirjast hoolimata ei ole minu jaoks lavastuse põhiteema kunst, vaid sõprussuhted ja kolme tegelase suhete dünaamika. Lavastus räägib pigem eri inimtüüpidest ja sellest, kuidas sõprussuhted toimivad – domineerimisest, kaugenemisest, teineteise vajamisest, sõltuvusest, heakskiidu otsingutest ja sellest, kuidas need elemendid suhetes aja jooksul muutuda võivad.

Juttu on ka kunsti olemusest ja kunstitarbijate vastuvõtuvõimest, aga see on mõnusalt sõprussuhetesse põimitud ja pigem kogu humoorika loo ajend. Serge ostab absurdselt kalli üleni valge lõuendi, mis on Suure Meistri töö, ja tema sõber Marc ei suuda sellega leppida. Marci arust on töö pask ja ta näeb ostus Serge’i pealiskaudset püüdu olla mingi kõrgemat sorti intelligent. Mängu tuleb ka kunsti tõlgendamise ja vaatamise oskus ning küsimused tänapäeva kunstist. Kummal on õigus? Kas see valge lõuend on meistriteos või ülehinnatud pask? Tekkinud vastasseisu tõmmatakse ka kolmas veidi ambivalentne sõber Yvan, kes püüab teisi lepitada. Hoolimata tema püüust olla sõber mõlemaga loobitakse lõpuks temagi pihta solvanguid.

Noored EMTA lavakunstikooli näitlejad Markus Truup, Sander Roosimägi ja Joosep Uus on tähelepanuväärsed. Nad kannavad lugu suurepäraselt ja annavad tegelaskujud edasi ehedalt, ehkki neil ei ole toeks eriti heli- ega valguskujundust ning seisavad seega lihtsalt "alasti" vaataja ees. Jään ootama nende järgmisi rollisooritusi!