Luige Nokk ehk Pärast surma jõuab mossitada küll
Luige Nokk on targalt ja maitsekalt kokku pandud vitriinifestival, kus põimuvad eesti huumori minevik ja olevik, professionaalsus ja rahvalikkus, sõna ja pilt, sära ja tuum. Tegu ei ole lollaka läbustava kommertsürituse, vaid vaimukuse ja massikultuuri mõtestatud sulamiga.
Kui ühel laval festivali alles avati, oli teisel juba hoos Kait Kall. Tema pakkus oma esinemisega ka ühe kõrghetke. Kall ei ole vaene totakas, kes laval ainult oma ebaõnnestumistest räägib ja selle peale aplausi mangub. („Keegi ei sure süütult, elu kepib meid kõiki.”) Tema jutt oli kurb, alates juba nimetatud faktist, et ta pandi kava täiteks samale ajale, kui teisel laval toimus pidulik avamine, ning lõpetades meenutusega, kuidas ajakirjanik küsis pärast üht filmirolli: „Olete varem ka näitlemisega tegelenud?” Kall suudab rõõmu tunda elu püsiväärtuste üle: „Naised teesklevad orgasmi, et olla püsisuhtes. Mehed teesklevad püsisuhet, et saada orgasmi.” Erinevalt paljudest meie stand-up-koomikutest on ta alati värske ja uus.