„Luikede järve” pensionil prints leiab oma valge luige

Kui Sulev Nõmmik alustas 1971. aastal „Noore pensionäri” võtteid, oli ta ise olnud juba üheksa aastat balletitantsijana pensionil ja samal ajal tänases mõttes noor, väge täis neljakümneaastane mees.

Kalju Saarekese klassis 1959. aastal Tallinna koreograafiakooli lõpetanud Sulev Nõmmik oli Estonia teatri balletitrupis tantsija vaheajaga 1948.–1962. aastani. Juba enne tantsijakarjääri lõppu hakkas Nõmmik tundma huvi lavastamise vastu ja „Noore pensionäri” Pukspuuga sarnast olukorda tal polnud, et oleks seisnud ühel hetkel lõhkise küna ees, teadmata, mida peale hakata.

Sulev Nõmmiku anne jõudis filmi ja mõnes mõttes on ta meie filmikultuuris erandlik lavastaja – mitte ühtegi ebaõnnestumist. Kõik kolm tema tehtud filmi – „Mehed ei nuta”, „Noor pensionär” ja ka „Siin me oleme” – on saanud rahva armastuse osaliseks, kõik kolm komöödiat on olnud edukad.

Komöödia rütmitaju

Milles peitub Nõmmiku edu võti? Päris kindlasti on see seotud tema komöödiatunnetusega. Siin on aga peale isikupäraste joonte vaja veel ka üldisi eeldusi ja need on komöödia puhul seotud rütmitajuga, mis oli Nõmmikul kui endisel tantsijal kahtlemata välja arenenud. Muide, ka Nõmmiku filmide stsenaristil Enn Vetemaal oli musikaalsusega kõik korras, on ju tema näol tegemist diplomeeritud heliloojaga, kes on kirjutanud peale romaanide ja näitemängude ka arvestatava hulga väärt muusikat.

Tantsulisus on Sulev Nõmmiku filmiloomingu oluline tunnus. Oma professorirolli Sulev Nõmmik lausa tantsib maha. Selle rolli plastika on tähtsam kui sõnaline kujund. Sulev Nõmmiku filmide puhul saab päris kindlasti rääkida rollijoonistest. Näitlejate füüsilistest tegelastest kasvavad kujundid, mis iseloomustavad filmi koomilisi karaktereid. Huvitav on seejuures, et Nõmmiku filmide naistegelased on mängitud staatiliselt, nad on teist laadi kui koomilisi tantse esitavad mehed. See plastiline joonis on tänuväärt materjal filmilindil jäädvustamiseks.

Sulev Nõmmiku loomingu seos tantsuga avaldub just „Noore pensionäri” puhul väga huvitavalt. Nimelt lõigati Eesti Telefilmis „Noore pensionäri” materjali põhjal kokku veel teinegi samanimeline film. See oli lühem, kestis 25 minutit. Süžee oli veidi erinev, kuid tegelased olid põhilises samad. Ent mis kõige tähtsam: tegemist oli tummfilmiga. Seal olid küll tummfilmile omased kirjad, kuid põhiliselt arenes tegevus liikumiste najal, tegemist oli mahatantsitud looga.

Enn Vetemaa: see oli rohkem Nõmmiku lugu••Kas on väga vale näha „Noore pensionäri” nimirollis filmi lavastaja Sulev Nõmmiku kui sarnase karjääriga inimese alter ego’t?

Mingil määral on sellisel kujutlusel tõepoolest alust. On olemas eluloolised kokkulangevused. Lisaks on mis tahes teoses paaaegu alati olemas autobiograafilisi jooni.

••Kas Sulev Nõmmik tõi stsenaariumi kirjutamisse ka oma isikliku kogemuse pensionil balletitantsijana?

Ta rääkis sellest. See on ikkagi eriline olukord, kui inimene läheb 35-aastaselt pensionile. Mõni elab nii vanana veel emaga koos.

Tema enda tantsijakarjäär kulges vaevaliselt, sest ta läks paksuks ja peale selle käis ta ratsutamas. Tema õpetaja Anne Ekston keelas tal ratsutamas käia, sest ratsutamine ajab jalad kõveraks. Nõmmik rääkis mulle, kuidas Ekston tuli maneeži keelama, kui ta seal parasjagu ratsutas. Ekston oli võtnud kaasa korvi porganditega ja söötis terve selle korvitäie porgandeid hobustele.

„Noor pensionär” on jäänud minu jaoks kaugeks ja ma ei mäleta enam selle filmiga seotud üksikasju. Teiste koos Sulev Nõmmikuga tehtud filmidega – „Mehed ei nuta” ja „Siin me oleme” – on teisiti. Need on mulle rohkem lähedased. Seal oli minu roll suurem. „Noores pensionäris” oli aga Nõmmiku roll suurem. Selle filmi tegemine oli Nõmmiku ammune idee.

••Kunstniku alter ego kaudu tahab looja kuulutada mitte niivõrd seda, milline ta on, kuivõrd seda, millisena ta tahab, et teda nähtaks. Kui palju oli Nõmmikus peidus „Noore pensionäri” Pukspuu karakteri lüürikat?

Sulev Nõmmik oli sisemiselt tõepoolest lüüriline. Igal juhul oli temas rohkem lüürikat kui Sulev Nõmmikus, keda teadis avalikkus. Aga me ei rääkinud sellest omavahel.

Päris kindlasti ei saanud Nõmmik kanda kõiki oma isikupäraseid jooni filmi üle, sest Sulev Nõmmik ja Ervin Abel ei olnud sugugi sarnased. Abelil oli oma nägu. Kui sa oled seni peamiselt Kiirt mänginud, siis on raske ühel hetkel esitada Arnot või Imelikku.

••„Noore pensionäri” koomilises võtmes soorollid tundusid selleteemalise nõukogude ideoloogia pilana. Miks on selle koomika paraboolid kõvenenud, selle asemel et koos nõukogude pärandiga hajuda?

Soorollide küsimus on tegelikult inimese igavene küsimus. Ühiskonnad muutuvad tegelikult kiiremini kui inimene. Soorollide probleemid on olnud inimestel juba siis, kui nad koopas elasid.

Ma ei arva, et seoses soorollide vastuvõtuga õnnestuks siin mingeid ühiskondlikke paralleele tõmmata. „Noore pensionäri” aja soorollid ei erine väga palju praegustest. Hiljaaegu lugesin, et feminism on üks tänapäevane marksismi erivorm.TsitaatLendu lastud sõna

••„Noorest pensionärist” läks lendu ja sai kuulsaks Lia Laatsi mängitud ema hüüatus: „Marika! Otsi endale uus ema!”

••Lia Laats on aga kinnitanud, et tema mängitud krõbe ütlemine teda ennast ei peegelda. „Inimesena pole ma üldse selline. Pole kunagi võimukas olnud. Olin küll väga elav ja võin käe südamele panna, et halba pole mitte kunagi mitte kellelegi soovinud. Nendes filmides polnud absoluutselt midagi minust endast,” ütles Laats 2011. aasta novembis Õhtulehele.

Filmisarja 40. film„Noor pensionär”

••Stsenaristid: Sulev Nõmmik, Enn Vetemaa

••Lavastaja: Sulev Nõmmik

••Operaator: Harry Rehe

••Kunstnik: Silvia Mere

••Helilooja: Ülo Vinter

Osades:

••Pukspuu – Ervin Abel

••Ema – Lia Laats

••Marika – Marika Samussenko

••Laine – Leida Rammo

••Leopold – Helmut Vaag

Esilinastus Eesti Televisioonis 1. jaanuaril 1973