Ugala teatri lavale valitud ameerika näidend näitab, et patuelus püherdav inimkond on nagu saurused välja surema määratud. Lugu on kuratlikult sünge, aga masendavat tunnet lavastus ei jäta. Lubab isegi rääkida noorenenud Ugala ühest kordaläinud tulemusest.
Aastatuhandevahetuse dekadentlike meelolude kiirendus on jõudnud eesti teatri lavale.
Poeg jõuab kunstiõpingutelt koju. Nakatab aidsi õe poiss-sõbra, kes omakorda nakatab õe ja nende veel sündimata lapse. Poega on lapsena ahistanud alkohoolikust ema, tütart infantiilne isa. Isa tahab, et ema oleks tugev, aga ema tõukleb tõuguna poja voodis ja “tahab ise imik olla”. Tulemusena pole tütrel nüüd mälu ning pojal on aids. Koledustega pole selles sajandilõpu tragikomöödias kokku hoitud.
Vihjed tähtteostele
SüÏeevälistes seostes on Ugala lavastus aga lustiga nauditav. Näidendist leiab vihjeid lõppeva sajandi teatri tähtteostele. Pealispinnalt on see ju vanas Milleri või Albee’ vaimus ameerika peredraama, ainult et luukered, mis kapist välja kukuvad, on sajandilõpu vääriliselt dinosauruslikumad. Homo ja aidsi teema haakimine uue ähvardava jää-ajaga toob meelde ka Kushneri “Inglid Ameerikas”, mis oli küll ehtameerikalikult melodramaatilisem. “Lendsaurus-test” leiab aga ka eurooplaste Ge-net’ või MroÏeki groteski vaimu.
Muu hulgas ka mälu ja ajaloo kaotamisest kõnelev näidend tekitas Ugala lavastuses “ma olen seda varem näinud” tunde. Näiteks siis, kui Hilje Murel valges pruutkleidi kuhilas ja musta püstoliga oma pulmi ootas, meenus sama olukord nii Undi lavastatud “Tangos” kui ka Nüganeni “Ivanovis”. Kõigil kolmel juhul jäävad pulmad ära. Siis läksid surma mehed, nüüd laseb end maha pruut. Mis toona tundus dekadentlik, on täna lapsemäng.
Teatud piirini haakub “Lendsaurused” Toominga viimaste maist elu farsina näitavate lavastustega “Victor” ja “Putukate elust”. Aga kui need kuulutavad pääsemist taevariigis, siis “Lendsaurused” näitab, et patupidu jätkub ka seal. Pruut leiab taevariigis õnne lesbisuhtes.
Noore lavastaja Ingomar Vihmari tööd on pannud rääkima tema stiilitajust. Nii siingi. Tekstis on oht räigusega pedaal põhja vajutada ja tatiseks minna käibetõdedega à la “seksis on inimene kõige rohkem üksi”.
Uuspaatoslik sõnum Ugalast
Tervikuna võiks lavastus muidugi täpsem ja tempokam olla. Eriti teise vaatuse algus kippus venima olmekomöödiaks. Näitlejaid kammitses oht muutuda monotoonseks. Ent kõik viis osatäitjat sobivad tüübilt oma rolli. Gert Raudsepal on jõulisemat professionaalsust ja lavasarmi, Anne Valgel groteskisoont. Nii olidki poja ja ema dialoogid kõige õigemast tunnetusest kantud.
Gert Raudsepa kuratliku antikangelase künism – olgu aidsiga või ilma, ära sureme niikuinii – mõjub kummati elutervelt. Seda võib võtta kui uuspaatoslikku sõnumit. Aastatuhat vahetub uusromantikutega?
