“Hobulausuja” on inglise kirjaniku Nicholas Evansi samanimelise romaani ekraniseering. Meilgi ilmunud teos nägi trükivalgust kolm aastat tagasi ja on sellest ajast nautinud ainult müügiedu, tõustes komeedina bestselleriks nii Euroopas kui ka Ameerikas. Evansi romaani peetakse nüüdisaegse romaanikirjanduse uue ajastu alguse märkijaks, mis on samaaegselt lüüriline armastusromaan ja köitev seiklus.

·amaan-mees Redford

Tunnetest tulvil filmi alguskaadrid on kõige ahastavamad ja majesteetlikumad. Grace (Scarlett Johansson) ja tema sõbratar Judith (Catherine Bosworth) on kaks rõõmsameelset ning jõukatest peredest pärit tütarlast, kes kenal talvehommikul jalutavad hobusetalli oma suksude juurde. Tavapärasel hommikusel ratsatiirul Connecticuti lumises looduses juhtub brutaalne õnnetus, kus üheks õudust kiirgavaks puntraks segunevad hobuste kabjad, hirmunud lapsesilmad ja autorattad. Pudeneb jääd ja purskub verd.

Grace’i kõikvõimas ja ääretult võimukas ajakirjatoimetajast ema Annie (Kristin Scott Thomas) pole veel kohanud probleeme, mida tema suutlikkus ei oskaks lahendada. Käigu pealt töötajaid vallandav ja manipuleeriv toimetajaproua otsustab lahendada tütre trauma ühe käeliigutusega. Tajunud, et ilma jalata ja kalli hobuseta pole tema ainsama lapse elu enam endine, võtab Annie ette pika ja vaevarikka teekonna.

Kange naine viib traumeeritud looma ja lapse maa teise otsa Montanasse ‰amanistliku mehe Tom Bookeri (Robert Redfordi) juurde, keda kutsutakse hobulausujaks. Farmeri-isand Booker ei taha algul külalistega tegemist teha, kuid Annie veenmisjõud lubab peagi näha pilti, kus Booker truult hobust hüpnotiseerib.

SüÏee on hea ja haarav ning Robert Redford ja “Inglise patsiendist” tuttav Kristin Scott Thomas on suurepärased näitlejad.

Evansi raamat on märgatavalt detailiderohke, kus ühtki nüanssi ei jäeta lugeja fantaasiaviljaks. Samasugust liini on Redford reÏissöörina püüdnud ka filmis hoida, kuid ekraanilt vaadatuna mõjub köitev stsenaarium visuaalsetest detailidest kurnatuna. Filmi algkaadrites näidatakse ratsutamiseks valmistuva tütarlapse iga liigutust kiire kaadrite vahelduvusega, saateheliks terav vihin. Habras tütarlaps paneb ennast ratsarüüsse nii nagu John Woo märulifilmis valmistuvad sõjardid märulit korraldama.

Kolm tundi magusat pilti

Kolme tunni pikkuseks venitatud sõnum jõuaks ekraanilt ka vähema ajakuluga vaatajani, kui filmitegijad ei alahindaks oma kinopublikut. Isegi Ameerikast kaugel elavad inimesed teavad, et kauboid on lehmakarjused, kannavad hiiglaslikke kaabusid ja alt laiu püksikaitseid. Filmis aga ajab üks lehmade karjatamise stseen teist taga, juhul kui keegi peaks jõudma kümne minutiga unustada, kus ta viibib ja millist lugu vaatab.

Lisaks heale stoorile on “Hobulausujas” hingematvalt kaunid looduskaadrid, mille kujundamisel on kindlasti oma osa Richard LaGravnesel, kelle kätetööd näidati kahe aasta eest meie kinodes filmis “Madisoni maakonna sillad”. Kohati tundub, et liigselt vürtsitatult antud andunud pühendumus imeilusatele looduspiltidele ja sissejuhatav õppetund farmeriellu toimub filmilindi arvelt, mida oleks vajatud tegelassuhete paremaks esile tõstmiseks. Romaanis on võrdselt kaalukad nii hobuse ja maagi suhe kui ka inimeste omavahelised tunded, erinevalt filmist, kus viimased rohkem esile tungivad.