Sjóni (51) proosat pole eesti keelde varem tõlgitud, küll aga luulet. Foto: Derzsi Elekes Andor

Sjón on islandi kirjanduses juba pikka aega tegija olnud. 15-aastaselt oma esimese luulekoguga maha saanud, moodustas ta sõpradega uussürrealistliku grupeeringu Medúsa, millel oli Reykjavíki alternatiivsel kirjandusmaastikul palju öelda. Toonane kirjanike liidu esimees Sigurdur Pálsson kutsus noore kirjaniku ka ametlikku kirjanike ringi ja nagu ta ise ütles, siis – the rest is history. Praeguseks on Sjónist saanud islandi kirjanduse elav klassik, kelle raamatuid on tõlgitud rohkem kui 20 keelde ja kelle koostöö Björkiga on ta viinud isegi Ameerika filmiauhindade nominentide hulka.

Sjóni luuletusi on varemgi mõningal määral eesti keelde tõlgitud ja ta on siin esinemaski käinud, aga „Virvarebane” on tema esimene romaan meie lugemislaual. Tema romaanid on tuntud selle poolest, et ta segab neis kokku silmaga nähtava ja nähtamatu, Euroopa ja Islandi pärimuse paremiku, pöördub nii Kreeka tragöödiate, Ovidiuse „Metamorfooside” kui ka kristliku pärimuse poole.

Avalehele
0 Kommentaari
Loe veel: