Üllar Saaremäe roll küla looja ja vanema Eemeli Toropainenina on üks näitleja võimsamaid. Ülle Lichtfeldt esines heas mõttes stambis. Foto: Alan Proosa

„Maailma parim küla” on instseneerimiseks raske teos. Kohutavalt palju tegelasi, väga vähe otsest kõnet. Positiivsest küljest võib märkida keskse tegevuspaiga olemasolu ja konkreetsust (mida näiteks „Jänese aastas” pole). Puuduste kompenseerimiseks oli välja toodud erakordne kogus audiovisuaalset au ja hiilgust: ainuüksi videomaterjalis vaheldusid nii elavate tegelaste kui ka nukkudega klipid. Kõik klipid olid elavad ja vaimukad, rikastades üldmuljet oluliselt. Tähtis komponent oli ka TÜ Viljandi kultuurikolledži tudengite esitatud diktoritekst, mis mõjus hoogsalt ja täpselt ning harmoniseerus lavastuse rütmiga. Efektidega oli mindud täispanga peale ja risk väärib nii šampanjat kui ka ovatsioone.

Näidendi sisu on väga lihtne kokku võtta: tsivilisatsiooni hukk globaalsel ja selle päästmine kogukonna tasandil. Autori positsioon on selge: maailma lõpp võib tulla küll, aga selle pärast ei pea hädaldama. Maailma lõpu taustal võib hoopis endast mälestuseks pilti teha ja pärast seda laululava ehitama hakata. Süvenetakse paljudesse eksistentsiaalsetesse teemadesse (näiteks ürgkogukondlik kord oli sisuliselt laiaulatuslik maksupettus). Sündmuste areng üle 30 aasta jooksul (alates romaani ilmumisaastast 1992) on hästi jälgitav ja põnev. Mida nõrgemaks muutub arutu maailmakord, seda tugevamaks saab üks väike anarhistlik Ida-Soome külakommuun. Suur kord muutub suureks kaoseks, väike kaos väikseks korraks.

« Avalehele 1 Kommentaari