Ugalas etendunud „Küünlad põlevad lõpuni” lavastuses mängis üht peaosa Hannes Kaljujärv. Foto: Hendrik Osula

Nii nagu mõne nädala eest siinses sarjas ilmunud „Gösta Berlingi saaga”, jutustab ka Ungari kirjaniku Sándor Márai raamat kadunud maailmast. Maailmast, milles sõprusel, aul, reetmisel ja saatusel oli veel teistmoodi tähendus ning iga tegu ja sõna kandis endaga nende tundmuste koormat ja pöördumatust. „Küünlad põlevad lõpuni” räägib unenäoliste piltidena, ent ometi selgelt ja otsekoheselt ühe vana kindrali loo. Loo, mille too 75-aastaselt jutustab nii mõttes kui ka kõnes iseendale ning aastakümnete jooksul esimest ja viimast korda külla tulnud sõbrale, et kogu oma elule ja saatusele punkt panna.

Lugu saab alguse sõprusest, mis sõlmiti 11-aastaselt sõjaväekoolis, kus kindral ja Konrád – mõlemad aadlisoost, üks jõukas, teine laostunud – õppisid Austria-Ungari keisririigi viimases hiilguses selle õukonna ja sõjaväe keerulisi tantsusamme. Nende sõprus oli midagi enamat kui lihtne sümpaatia või ühised huvid, midagi suuremat kui see väike igapäevane sõna. Kindral arutleb, et see ühendas neid nagu kaksikuid ka maailma eri otsades, olles suurem ja sügavam kui armastus. Aga just armastus või ehk kirg nende vahele tuligi.

Kolm lõplikult lahknenud eluteed

Täpsemalt öeldes üks naine, Krisztina, kindrali noor abikaasa. See armastus viis pöördumatu hetkeni, mille tagajärjel kõik kolm eluteed lõplikult lahknesid, et alles vanaduspõlves, kui keisririik on langenud, elud elatud, kuid küünlavalgus veel võbeleb, viimast korda kokku saada ja otsida vastuseid lahkuminekust saati vastamata jäänud küsimustele. Neile, mis on mõlemat meest elu jooksul saatnud, otsekui oleksid nad teineteisele selle kohtumise võlgu, olgu asi siis vastustes, kättemaksus või üksinduses. Võib-olla on ükskord vaja kõik küsimused ja vastused välja öelda, olgugi et hinges juba teatakse, mida need annavad. See on halastamatu, ent ilmselt mõlemale vajalik viimane pilguheit kaduvikku. Ühtaegu ülev, hunnitu ja lootusetu, sest asjad, mida nii selgelt silme ees nähakse, on ammu kadunud.

Sándor Márai „Küünlad põlevad lõpuni” homsest saadaval koos LP-ga vaid nädalajagu! Vaata lisa: www.lpraamat.ee

Márai oli viljakas kõigis kirjandusžanrites, peale selle kirjutas ta päevikuid, mälestusi, esseid ja reisikirju.

Sándor Márai (1900–1989), sünninimega Sándor Károly Henrik Grosschmid de Mára sündis advokaadi ja õpetajanna peres ning õppis mainekates Euroopa ülikoolides, elades noorusaastatel muu hulgas nii Prahas, Frankfurdis, Berliinis, Pariisis kui ka Inglismaal. Elatist teenis ta ajakirjanikuna, ent 1928. aastal Budapesti naasnuna algas ka tema kirjanduslik tähelend. Márai oli viljakas kõigis kirjandusžanrites, peale selle kirjutas ta päevikuid, mälestusi, esseid ja reisikirju. Kirjanikuteed alustas ta luuletajana, ent tuntuse pälvis romaanide eest, millest eesti keeles on ilmunud „Küünlad põlevad lõpuni”, „Püha Gennaro veri”, „Maa, maa!” ja „Ühe kodanlase pihtimused”. Kokku avaldas kirjanik ligi 50 teost.

1948. aastal põgenes Márai perega Ungarist, elas seejärel Šveitsis ja Itaalias ning jõudis 1950-ndatel Ameerikasse. Seal töötas ta raadiojaamas Vaba Euroopa, kuni vanaduspõlves, olles kauem elanud nii abikaasast kui ka kasupojast, endalt elu võttis. 1990-ndatel Márai looming rehabiliteeriti, ta pälvis postuumselt Ungari Vabariigi tähtsaima preemia ja teosest „Küünlad põlevad lõpuni” sai tema enim tõlgitum romaan. 1942. aastal ilmunud raamat on tõlgitud saksa, inglise, prantsuse ja paljudesse teistesse Euroopa keeltesse, eesti keel kaasa arvatud. Nüüd peetakse Sándor Máraid 20. sajandi Euroopa kirjanduskaanonisse kuuluvaks autoriks.
Raamatu kaas