Maailmalõpp Energeetikamuuseumis

Draamateatri millenniumilõpu-lavastusena esietendub täna Energeetikamuuseumis Mati Undi seades Samuel Becketti "Lõppmäng".

Kuna "Lõppmängu" (1957) tegevus toimub väljaspool konkreetset ruumi, võib sellest välja lugeda, et käes on "lihtsalt" maailma lõpp. Sellepärast valiti mängupaigaks Energeetikamuuseumi torude ja mootorite atmos-fäär.

Mõistagi huvitas 51-aastast iiri absurdiklassikut, milline on selles olukorras inimene – tema armastus ja viha? Millel üldse enam tähtsust on?

Kuigi Beckett oli tõrges oma näidendite interpreteerimise suhtes, on Unt veendunud, et Beckettit võib ja peabki tõlgendama, sest muidu pole tema akadeemilisel esitamisel varsti enam mõtet.

Unt on näidendist teinud uue tõlke. Põhimõttelisi kohti on varasemaid tõlkeid aluseks võttes lausa sõnahaaval täpsustatud, muidu on aga tõlkija endale lubanud interpretatsioonilisi vabadusi.

Becketti maailmalõpu tühiruumis heitlevat isandat ja teenrit Hammi ja Clovi mängivad Undil mitte tavapäraselt kaks meest, vaid mees ja naine –Guido Kangur ja Viire Valdma. Kuigi Beckett on viidanud, et see armastuse–viha-suhe on paarisuhetele tüüpiline, ütleb Unt, et nemad ei mängi siiski abieludraamat, vaid human condition in generali.