Maalija Enn Põldroos avastas graafika ja sai jälle nooreks

Vanameister naudib digikultuuri mängulisust ja lubab endale kunstilisi vallatusi.

Enn Põldroos avas Vivian Nappi galeriis näituse “Panoptikum”, kus ta astub esimest korda rahva ette graafikuna.

Kõik seinad on täis digitaalsete kujutiste väljatrükke segamini skannitud ehtpõldroosilike värvikompadega – müür maalija ainulaadse omailma ja isikupäratute arvutikujutiste vahel on varisenud.

Massikultuuri kuvandid tungivad takistamatult maalimeistri piltidele, need aga kaotavad aina oma südameverd kujutiste pidetule triivimisele globaalses pildiprügilas. Põldroosi maalidest on saamas osa kaasaegsest visuaalfolkloorist, mida kõik viljelevad, kuid mille autorit ei mäleta enam keegi.

Kloonib pilte

Vaevalt muidugi vanameister ise seda nii traagiliselt võtab. Peale on jäänud hoopis vaimustus digikultuuri võimalustest ja ta mängib nendega nagu seninägematu pintsliga. Küll veab ta oma isikliku silmnäo pildil laiaks nagu pannkoogi, siis pressib selle jälle kokku nagu silgu. Pätsab kuskilt seksikalt kummis naisekeha ja kloonib seda pildist pilti. Siis pöördub pihtimuslikult oma vanade mälestuste manu ja võlub välja saatusliku naise kuju.

Mingi hõllandus ja vabanemistunne on neis uutes piltides. Pääsemine kohustusest olla tõsine maalija, kes maalib end otse kunstiajalukku. Kuna ta seal juba on, siis võib ta endale lubada vallatusi, mis ei tuleks ühelegi arvutigraafikule ja disainerile pähegi. Isegi esimesel kursusel mitte.