Näitus kaotab nende kavatsetud imetrikkide kaudu üpris palju. Kedagi oleks nagu kastreeritud. Eesti kunstielu nimelt. Paljuski toetub see ju müüdile loojast kui kõige uue allikast, valulevast ja tundliku sotsiaalse närviga geeniusest, kes purskab ja kiirgab. Nüüd on tehtud näitus nimesid nimetamata ja rahvas on jäetud saali mõistatama: kes on kes Eesti maalis? Ja ega oskagi niimoodi midagi tarka kosta. Siinkirjutajagi arvas ära vaid napilt üle poole kunstnikest, mis siis veel tavakülastajast rääkida. Võib oletada, et rahva jaoks kujunebki ainsaks õlekõrreks Evald Okase osalemine – tema pildi tunneb ära igaüks.

Ühiskondlik hullus

Selle keskel selitab igiammuselt tuttav prink naine nagu ladvaõun ning tema ümber keerlevad värvilised arabeskid. Kuid ülejäänud piltide atribueerimiseks läheb juba rohkem haridust vaja.

Kunstnike Liidu president Jaan Elken kommenteeris, et näitus on parafraas ühiskonda haaranud mnemoturniiride buumile. Miljonimäng ja miljon miksi on kogu aeg publikul hambus, miks siis mitte selle vooluga kaasa ujuda. Jah, ujuda ju võib, kuid seda võib teha ka kuskil veekeskuses. Ka galeriisse võib lõpuks vee sisse lasta põhjusel, et „ühiskonda on haaranud ujula-hullus“. Ometi ei tõuse sellest kunstile küll mingit positiivset meediatähelepanu. Pigem peletab viimased huvilised saalist minema. Sest tunda on, nagu oleks kellelegi selg keeratud. Ühelt poolt keeldutakse avaldamast oma nime, teisalt aga viljeldakse veelgi innukamalt oma sissetöötatud kunstnikukäekirja – et ikka kõige kiuste mingi valemiga oma nimi publikuni viia. Midagi uut sellest ei sünni, pigem hoopis topeltjõuga klammerdumine nartsissistlikku nimemaagiasse.

Ühises rivis

•• Oma kunstilist anonüümsust demonstreerivad teiste seas Tõnis Saadoja, Jüri Arrak, Mari Roosvalt, Uno Roosvalt, Andrus Rõuk, Mall Nukke, Andres Tolts, Priit Joala, Lilian Mosolainen, Evald Okas, Jaan Elken, Merike Estna, Rait Rosin, Orest Kormashov, Kaido Ole jpt.