Maarit Murka - viimased kuud meremees Murkana
Maalimagistrantuur tähendab muu hulgas lõputut laevas loksumist, soomlaste karaoket, tühje sõite, kui kohapeal selgub, et loeng jääb ära. Tellimustööna tehtud lapseportreesid, sest millestki peab elama. Ja siis mõned harvad hetked, kui saab ateljees rahulikult tegelda sellega, mida tegelikult teha tahaks.
Mida Helsingi ülikool teile annab?
Kui lõpetasin kunstiakadeemia, siis ei olnud Tallinnas veel maalimagistrantuuri. Otsisin, kuhu minna, ja Soome on hea – lähedal. Sellepärast läksin ka, et saaks rääkida teiste õppejõududega. Kui neli aastat samade inimestega suhelda, siis läheb lõpuks isegi targasti öeldu kõrvust mööda.
Kes laevapiletid maksab?
Mina maksan. Iga kord maksan. Mis mul muud üle jääb – ma ei taha pooleli jätta.
Millest te elate?
Õhust ja armastusest. Otsin välja kõige odavamad laevapiletid. Passin tundide kaupa sadamas või laevas ja vaatan, kuidas soomlased karaoket laulavad. Minu jaoks on see šokeeriv. Mõtlesin, et võtan kaamera ja filmin neid – purjus soomlased ja karaoke ja kuidas nad viisist mööda laulavad... Võiksin selle ühe päeva ka Soomes passida, aga ma pean kuidagi elatist teenima. Aeg-ajalt on siin mõned tellimustööd, mida teen mõnikord parema, mõnikord halvema meelega.
Kuna minu erialal pole kuusissetulekut, siis on ebakindel olla, eriti kui on talv. Kogu aeg peab olema väike varu, et kooli lõpuni välja veaks. EKA-st saan natukene lisaraha (üks tund nädalas, fotorealism avatud akadeemias – toim), siiani olen hakkama saanud. Kui pole kulka aega maha maganud, siis olen saanud stipendiumi ka.
Tavaliselt ma ei ole hajameelne, aga Vaala näitusega läksid kuupäevad ja kuud vahetusse ja tagantjärele ei saa enam midagi küsida. See oli küll põnts. Näitust ei saa millegi muu arvelt teha. Et nüüd tuhandet ei ole panna, teeme teistmoodi. Ema ajab kogu aeg seda juttu, et tehku ma väiksemaid pilte, tal on suurte tassimisest kõrini.
Aga kui näitusesaal on lahmakas-suur, siis see pilt kaob sinna ära, olenevalt kontseptsioonist. Kui ma teen pildi näitusele, siis on see minu vaba tegemine ja ma ei arvesta, et pärast oleks tore müüa või ema autosse ära pakkida.
Kelle arvamus teile loeb?
Mingil määral on mul ükskõik – selles mõttes, et ma ei arvesta vaatajaga, et temal oleks mugav või toredam. Osalt muidugi teen pilte teistele. Muidu võiks ju näitust oma kodus teha. Kord küsis mu käest seda ka üks kunstiteadlane. Ütlesin talle, et üksnes kunstikriitikute arvamus ei lähe mulle korda (ära väga teravalt kirjuta, ma saan pärast tappa) – nad on selle asja sees nii palju olnud, ja võib-olla just sellepärast adekvaatsemad, aga mulle on seni jäänud mulje, et igaühel on omad eelistused. Oleneb, kes kirjutab. Nii et tegu on ainult selle kunstikriitiku arvamusega.
Mis teist pärast lõpetamist edasi saab?
Ootan pikisilmi kevadet. Et läheks soojaks ja kool saaks läbi. Järgmine aasta ei kavatse midagi plaanida. Tööst ma ka ei tea, mis saab. Mulle hirmsasti meeldib kunstiakadeemias tundi anda. Alguses kartsin, aga tegelikult on päris huvitav. Seal on kõik vanemad kui mina, vähemalt endal on huvitav ja lõbus. Ma lihtsalt räägin oma vigadest, et õpilased ei peaks iga kord jalgratast leiutama.
Mida tähendab fotorealism?
Et pilt on realistlik, aga foto järgi tehtud. Kui kunstiakadeemiasse läksin, siis minu jaoks oli see alguses petuvärk. Et kes ise ei oska, teeb foto järgi. Kui natuke aega sai tehtud, siis ilmnesid sellised küljed, mis mulle hästi istuvad: korrektsus ja puhtus. Ainult et ma ei pea oluliseks teha pilti 100% täpselt. Alguses olin vana kunsti vaimus, võib-olla sellepärast tundus petukas. Kui järjest moodsa kunsti sisse sain, siis tundus see ainuõige. Elutempo muutub ja elan tänases päevas – ma ei kujuta ette, et mul tuleb ateljeesse modell, istub siin kaks nädalat ja ma muudkui maalin ja maalin teda. Miks ma peaks oma aega raiskama, tänapäeva tehnoloogia võimaldab protsessi kiirendada. Fotol on kõik asjad õiged, loogilised. Kui hakkad inimese järgi tegema, siis jääb tulemus ikka mingil määral puine. Ma ei hakka tõde välja kuulutama, homne päev võib-olla muutun jälle. Aga eks ma katsetan. Minu juhendaja Kai Kaljo küsis mu käest, miks ma maalin. Tema on ka maali lõpetanud ja nüüd teeb videot. Aga ma ei saa ainult niimoodi. Ikka peab ise mingid etapid läbi käima. Maalidega näen ma kõige rohkem vaeva. Kui näitust ette mõtlen, on kõik muu juba ammu paigas – videod või mõni toiming avamise jaoks –, aga ma ei tea kunagi, mis maali peale peaks tulema. Olen mõelnud, et äkki see ei ole minu jaoks. Või on hoopis teised asjad liiga lihtsad? Pigem on ikka mõtet teha seda, mille kallal tuleb pead murda. Maalimisest ma niipea ei loobu.
Maarit Murka
Sündinud 1981
Saku gümnaasium, Vanalinna hariduskolledz, EKA maali eri-
ala, hetkel lõpetamisel Helsingi kaunite kunstide akadeemia maalimagistrantuur. EKA avatud akadeemia fotorealismi õppejõud
Osalenud ligi 20 näitusel. 2006 – Vaal-galerii preemia
“The truth is out there” fotorealistlike maalide ja videoinstallatsioonide eest
Pilte võib vaadata koduleheküljelt www.hot.ee/maaritmurka
