Filmile nime andnud peategelast mängib Hollywoodi rahvakunstnik latiinopättide alal Danny Trejo, kelle kortsulised näojooned muutuvad filmilindile varju heites sulaselgeks kunstikullaks. Tegemist on tüpaaži triumfiga ja täiesti mõistetav on lavastajate taotlus panna Trejo mängima väga vaoshoitult. Vastasel korral oleks „Machete” juba liig mis liig.

Samal ajal on film näitlejate paraad, kus sünnib suurel hulgal põnevaid rolle. Robert De Niro musta südametunnistusega senaator McLaughlin on ütlemata toredalt mängitud. Meistritööd on aga kaks rolli, mille teevad oma elus suurel hulgal teise sordi tööd teinud Steven Seagal ja Don Johnson. Rodrigueze juhatuse all loodud kurikaelad, narkoparun Torrez ja rassistlik vägivallatseja Von Stillman on peenelt mängitud kujud, kus on särtsu ja irooniat.

Mitte midagi halba pole öelda ka naisnäitlejate kohta. Nii Jessica Alba, Lindsay Lohan kui ka Michelle Rodriguez mängivad vaimukalt selliseid tšikke, nagu naisi halbades löömafilmides seksistlikul moel kujutama kiputakse. Vint on peale tõmmatud huvitaval moel.

Just õnnestunud näitlejatööd on need, mis filmi püsti hoiavad. Tänu rollide mitmeplaanilisusele on „Machete” rohkem kui vaimukustest pakatav halb film. Ehk siis filmi sisuline mõte, et tehakse nii lugu kui ka loo paroodiat, töötab ka rollide tasemel – mängitakse stereotüüpseid löömafilmide tegelasi, kes on samal ajal ka nende tegelaste paroodiad.

Intelligentne ja vaimukas udu

Omamoodi on loogiline, et selline filmikultuuride mänguline ülekäimine on jõudnud „Machete” loomiseni. Tarantino on juba „Kill Billiga” käinud üle orientaalsete võitluste teemad ja „Vääritute tõbrastega” Teise maailmasõja filmide nõksud. Nüüd on Robert Rodriguez toonud kinolinale hispaaniakeelse Ameerika kultuurist võetud kujude rea, kus sees nii tegijate imetlus kui ka iroonia selle kultuuri suhtes. Õieti polegi tegemist niivõrd Mehhikost pärit ainesega, kuivõrd ühendriiklaste arusaamaga sellest ja märkidest, mida nad on Mehhiko ainese põhjal sünteesinud. See on üks kummaline kokteil, nagu maasikatest tehtud margarita. Veriselt punane, aga hästi virgutav.

Kui tõsine see kõik on? Kui kaalukas on see filmikunsti vanades stereotüüpides surkimine? Meenutagem, et Machete pole rollina mitte esimene tulemine, vaid selle tüübi mõtles Rodriguez välja juba põnnidele tehtud filmis „Väikesed spioonid”. Rääkimata kopsakamast taustast, mis lool ja tegelaskujudel taustana kultuuriloos olemas on, ja mis filmis kergelt mängeldes kaasatud. „Machete” on tehtud vaimukalt ja intelligentselt, selles on näitlejaid innustatud loovalt mängima, kuid väikest viisi on see kõik ikkagi vana tolmu üleskeerutamise moodi. Selline lahe postmodernistlik udu.

Märul

„Machete”

•• Režissöörid Robert Rodriguez ja Ethan Maniquis

•• Stsenaristid Robert Rodriguez ja Álvaro Rodriguez

•• Osades Danny Trejo, Robert De Niro, Steven Seagal, Don Johnson, Jessica Alba, Michelle Rodriguez, Lindsay Lohan

•• Esilinastus 1. septembril Venezia filmifestivalil

•• 3. septembrist Tallinna, Tartu ja Narva kinodes

•• Alla 14-aastastele keelatud