Madis Kalmeti uus lavastus „Nagu peeglis” tõstatab küsimuse perekonna ja vaimsete probleemide seostest. Foto: Rauno Volmar

Rakvere teatris esietendub täna Madis Kalmeti lavastatud Ingmar Bergmani „Nagu peeglis”, mis räägib keeruliste peresuhete tõttu vaimse tasakaalu kaotanud tüdrukust, keda lähedased püüavad aidata nii, kuis oskavad. Loos on vägagi palju elulist.

Näidendis on perekondlikud suhted ja vaimne tervis olulised teemad. Kuidas need kaks asja omavahel seotud on?


On kuidagi väga tajutav, et Bergman ei lähtu selle loo puhul mitte mingisugusest patoloogilisest aspektist. Inimese vaimne murdumine on väga paljude asjaolude kokkulangevus ja tihti algab see juba lapsepõlves. Eelkõige on selle foon katkised inimsuhted, keeruline lapsepõlv. Kõige olulisem on sealjuures armastuse puudus. See on tema näidendis väga olulisel kohal.

Need hälbed on eos olemas, kui inimesed on kaotanud omavahel sideme, eriti perekonnas, ning lapsed tunnetavad, et nad on armastusest ilma, ja üritavad seda tihti isegi paaniliselt uuesti leida. Peategelane Karin ohverdab oma elu ja tervise selle armastuse taasleidmiseks. Ta loodab, et ehk on võimalik perekond taas liita. Aga teatud mõttes on selle hinnaks tema enda lõplik kokkuvarisemine. Kui teda oleks mingil moel paremini mõistetud ja [temast] aru saadud, siis oleks ta kauem kestnud ja normaalsesse ellu tagasi pöördunud.

Vaimse tervisega tegelejad on selle kohta öelnud, et kui peres on inimene, kellel on vaimsed probleemid, siis vajab tegelikult abi terve perekond.


Absoluutselt. Sealjuures Bergman ei vaata seda tüdrukut haige inimesena. Me kõik aeg-ajalt hälbime, väga paljud on ka käinud vaimsel ravil ja me ei teagi, kust tõmmata piir normaalse ja ebanormaalse vahele.

« Avalehele 6 Kommentaari