Kirjutan seda lugu, et uusi saapaid osta. Mingi kopikas ikka kukub. Mäetamm tegi selle näituse, et oma perest lahti saada. Ehk näkkab. Avamisel saime kokku, minul ikka vanad irvakil saapad, temal ikka seesama pere – poeg, tütar, naine. Lonksasin veini ja surusime kätt, just nagu oleks midagi juba ühel pool, just nagu oleks midagi tehtud. Naeratasime kõveralt sinna juurde, sest teada ju oli, et polnud see asi ühtigi nii. Et töö alles tegemata ja üldse... kas maksab. Ehk peaks seda perekonna ärakaotamise afääri võtma hoopis kerge irooniaga.

Samas saapamure on mul tõsine. Ning Mäetamme muret on märgatud ka piiri taga. On tuldud uudistama ja kaasa muretsema. On ulatatud abikäsi mure kuuldavakstegemisel rahvusvahelisel areenil. Murest on aegamisi arenenud tõsine kultuuridevaheline probleem. Mure sai rambivalgusse: lasti korralikud proÏektorid peale, linna peale pandi plakatid, trükiti ka paar käsiraamatut ning uksel taheti ka pileteid müüa. Mure sai oma kuraatori, kes asus rusikat raputama raskete aegade poole, sest mis see muu ajab kunstnikku oma peret auku ajama, jür-genveberliku trikiga olematusse paiskama või siis vähemalt IKEA-likult tüünesse vineersarkofaagi vangistama.

Mure jagati ära. Vaatajate, galeriide, kunstihoonete, direktorite, kuraatorite, kriitikute, ajakirjanike, turistide, presidentide, pupujukude ja käojaanide vahel. Kõik said võrdselt, kõik said killukese. Huvilisem sai kaasa ka murekäsiraamatu. Mindi kodudesse laiali raskeid aegu sajatama ning hella kaastundega meenutama kunstnikku, kes võttis sõna, rebis rinna paljaks ja raius oma pere tükkideks.

Rapi meile, Marko

Tegelikult ei raiunud, küll aga üritas arutada raiumist helgemas valguses, mõelda sellest positiivselt, konstruktiivselt. Mõelda sellest võimalike soodsate tagajärgede valguses. Võib-olla mõtles ta nii: “Oma lähedaste verise ihu kaudu raiun ma akna Euroopasse, vabadusse, pääsu surematusse, kuulsusesse. Ma teen, nagu rapiksin neid hirmsasti, aga ma kõigest teesklen. Kuid te ei saa eitada, et need kurjad mõtted pole mulle võõ-rad. Jah, ma armastan oma perekonda, aga saage minust ka aru, ma olen kunstnik. Igal asjal on piir, kas teate.” Ja rahvas sai aru, rahvas võttis omaks. Ja rahvas kutsus Rappija-Marko endale külla. “Rapi ka meile, Marko,” hüüdis Euroopa. Ning Marko rappis. Ja rapib siiani, neil aupaklikel küllakutsetel ei näi lõppu tulevat. Kutsub Petser ja Berliin... 

Lahkumisel surusin veel kord ta kätt ja oma vanades käimades liipasin mööda ka ta perest. Ideaalne märtrigrupp – kõik kan-natavad üksteisega kooselu pärast. Ennast toitev, eneseküllane inimrühm, mis kiirgab standardseid kultuurilisi paineid: lõhe töö ja loomingu vahel, ajapuudus, rahapuudus, armastuse koorem ja soov sellest pääseda. Põgeneda sellest nõmedast puuvillaistandusest, kus plantaatori käest saab pai ainult aasta parim isa...

Ühe saapa raha on nüüd koos ning ega nad üle kolme tuhande tähemärgi korraga ikka ei avalda.

Kunst

Marko Mäetamm

“Destilleeritud armastus”

Hobusepea galeriis

3. detsembrini