Mait Agu poeg Märt Agu: lavapoisist tantsupeo üldjuhiks
26-aastaselt on ta tantsupeol üldjuht. Tema isa, Mait Agu, oli esimest korda peol üldjuht 31-aastaselt.
“Mina hakkasin lapsena tantsima, kuid minu andmeil puutus isa esimest korda aktiivselt tantsuga kokku siis, kui läks Tartu ülikooli Helju Mikkeli juurde tantsima. Ülikooli läks ta seepärast, et tol aastal polnud “lavakasse“ vastuvõttu,“ räägib Märt, kes ka ise proovis näitlejaks õp-pima minna.
“Isa sai “lavakasse” sisse, mina ei saanud,“ lisab ta. See oli selsamal suvel, kui Mait Agu 1. septembril autoavariis hukkus. Märdil oli see ühtlasi esimene koolipäev isa juhitaval koreograafia erialal.
Märt alustas tantsuteed juba koolipoisina, aga tema esimene kirg oli võistlustants. Eesti rahvatantsu hakkas ta tõsiselt õppima alles pedagoogikaülikoolis.
Märt usub, et tal on vedanud. “Ega ma muidu siin oleks, kus praegu olen!“ hüüatab ta. “Kas või see, kes mu vanemad on. Oleksin võinud ju olla ka lihtsalt rühmajuht suurel peol, aga mulle anti suurem vastutus,“ lisab Märt. “Eks ise pead muidugi ka midagi olema, aga vedama peab ka!“ on ta veendunud. “Isal vedas ju ka – ta oli õigel ajal õiges kohas ja aeg aitas tema tulekuks samuti kaasa,“ analüüsib noormees.
Märt Agu teab, et tantsupeod, nagu neid vähemalt viimasel kümnel aastal tehtud, on suuresti tema isa nägu. Ta on uhke, et 1990. aasta tantsupeol tema isa lavastatud Eesti kaart on märgilise tähendusega ja seda tantsitakse selgi peol. Märt on täis tahet juba järgmistesse pidudesse omalt poolt midagi täiesti uut ja ehk ka epohhi loovat tuua. Vähemalt järgmiseks noortepeoks kogub ta juba ideid ja tahab kindlasti 2012. aasta noortepeo üld-üldjuhiks kandideerida.
Märt naerab mõnuga, kui loeb ette oma senise tantsupidude karjääri: 1994. aastal (12-aastaselt!) isa kõrval lavapoiss, 1997. aastal maskott (koer!), 1999. aastal esitantsija, 2002. aasta jäi vahele, 2004. aastal üldjuhi assistent ja nüüd juba üldjuht. “Lavapoisist üldjuhiks! Ajalehepoisist miljonäriks!“ võrdleb ta.
Märdi unistus on nii ilus, et silm kisub märjaks. “Isast on see saade, kus kõik tantsivad ja ta seisab seal kellatornis ning lehvitab kaabuga ja tuhanded tantsijad lähevad alt läbi ning lehvitavad ja hõiskavad talle vastu. Kõik need tuhanded! Ma ei tea paremat asja, kui see!“
Millal Märdil niisugune unistus tekkis? “See tekkis pärast isa surma. Enne tahtsin ju näitlejaks saada. Jah, see on minu osa. Kuigi sõbrad on firmajuhid, on mul väljakul alluvaid rohkem!“
Nüüd on Märt Agu käe alla usaldatud kõige “masuurika-mad” – 7.-9. klassi teismelised.
“Märt on hästi julge muudatusi tegema,“ alustab seekordse noorte tantsupeo üldjuht-pealavastaja Maido Saar, kes peab end Mait Agu õpilaseks – nagu suurem osa üldjuhte. “Tal on peol tõeline “juurikateeas” seltskond, aga oma temperamendi ja auraga suudab ta neid end kuulama panna. Mait vihastas ja see läks tal kiiresti üle, kuid Märt on rahulikum, selline mõnus semu lastele. Märt on helge nagu päike,” ei ole Maido kiitusega kitsi ning jätkab: “Hea, et sellised noored nagu Märt ja ka Margus Toomla on eesti tantsu juures. Minu enda omaaegsest kursusest on enamik eesti tantsu tegema jäänud ja see oli kindlasti ka Maidu teene. Ta nõudis oma erialale jäägitut pühendumist.“
Isa tantsud poja seades
Nagu Mait Agul, nii on ka Märdil lisaks rahvatantsule kirg muudegi stiilide vastu. Mait sai kuulsaks varieteeprogrammidega, Märt on kiindunud muusikalidesse.
Möödunud aastal lavastas ta oma esimesed tantsud “Pipi Pikksuka“ juures. “Enne olin olnud koreograafi assistent, repetiitor, tantsijate vedaja,“ meenutab Märt. Pipi-etendusest on teatavasti pärit Mait Agu üks kuulsamaid tantse “Põhjamaa“, mille ta Ülo Vinteri muusikale seadis. “Selle juures mõtlesin küll: appi, miks mina pean seda tegema?“ avaldab Märt oma tundeid.
Kaks korda on teda kutsutud oma isa tantse uuesti lavastama. Esimene oli mullu meeste tantsupeol, kuhu Maie Orav kutsus Märdi Mait Agu seatud sega-rühmatantsu “Kiitus“ meeste rühmale seadma. “Käisin mööda sõpru ja otsisin videolt vana varianti, kuid lõppkokkuvõttes ma ei näinudki seda enne. Ja oligi hea – tegin nii palju, kui ise mäletasin,“ meenutab noormees.
Läinud sügisel lavastas ta koreograafia õppetooli 30. aasta-
päevaks Mait Agu kümme aastat tagasi loodud tantsuetenduse “Kodalased“. “Mõni ütles, et see oli isegi parem kui esimesel korral, kui isa seda lavastas – nüüd on tehnilised võimalused ju paremad,“ võrdleb Märt.
Mait Agust jäänud paberid, mida poeg saab kasutada, on Märdi sõnul sellised, mida ei suuda keegi korralikult süstematiseerida. “Kodalaste“ puhul taheti identset asja, kuid videos oli säilinud 25 minutist vaid 12 ning kirjeldust polnud, leiti ainult isa tehtud muusikaanalüüs, kus oli kirjutatud, mida mingid taktid võiksid tantsus tähendada. Oli kolm ja pool lehekülge A4-formaadis paberitel arve ja sõnu,“ kirjeldab Märt. Aga ta usub, et saab siiski isa käekirjast päris hästi aru. “Olen tema trupis töötanud ja temaga tantse analüüsinud – seda polnudki nii vähe.“
Kas Märdi tantsud on milleski Maidu tantsudega sarnased? Seda ei oska Märt öelda, aga kindlasti oleks Mait Agu võinud teha räppstiilis tantsu, nagu Märdil sel peol on.
Märdil on veel üks unistus – ja seegi haakub tema isa tegudega. Nagu Mait sattus pärast Leningradi kooli olema õige mees tantsukateedrit looma, nii soovib Märt luua oma tantsukooli, kus õpetatakse igasuguseid tantsustiile ja mille rühmad tulevad kindlasti ka tantsupeole.
Põhitöö on Märdil 2002. aastast tantsuansambli “Kuljus“ juhi assistendi ametikoht ja ta on ka üks tantsuansamblite ühenduse taasloomise eestvedajaid.
