Maiu Moosese helged ravipildid

Moosese mažoorsed pildid sobivad sinna, kus lootusest vajaka ja eluisuga kitsas.

Juba nädala jagu on Draakoni galeriis avatud noore maalija Maiu Moosese pildikomplekt „Pühapäev“, mis esmapilgul tõepoolest – seda kinnitab ka pressiteade – manab silme ette Peeter Mudisti värvikooslused ja pintslikirja, mida soomlased hetkel ammulisui Taidehalli suurnäitusel imetlemas käivad.

Mooses pole esimene ega ilmselt ka viimane, kellele läheb korda Mudisti merevaigumaailm. Võtnud kaenlasse kollasema osa meistri paletist, sammub ta omi asju ajama. Ja üllatav küll, kuidagimoodi jõuab ta veelgi rohkem sissepööratud maailmadesse, mille väline vorm meenutab muna, jume aga seljataha jäänud lihavõtteid. Mooses on helge värvikäsitlusega kunstnik, kes elektersinise ja sidrunkollase lepitab munarebu soojusega, maalib kujutisse üsa, lapsehakatise ja Ülestõusnu aimatavaid kontuure ning ometi ei tee kõigest sellest suurt jutlustavat numbrit. Jagab vaid üksikuid niidiotsi, tiivulisi figuure ja teadmatuse uttu uppuvaid igaviku aedu.

Kui me just peame kuhugi ta pildid panema, siis kindlasti võiks see olla lasteaed, jõuluaeg, usuline ärkamine, perenõuandla, haigla, tugikeskus ja varjupaik. Kõikjale, kus löödud inimesed vajavad vähimatki mažoorset viisijuppi eluisu taastamiseks. Kartmata süüdistusi lapselikkusest, maalib kunstnik piltidesse sabaga komeete ja naeratavaid tähti – palvete ja teejuhtide sümboleid, millest igaüks soovi korral kinni võib hakata.