Maiu Moosese maalid helendavad Linnagaleriis
Kogu ettevõtmine olla inspireeritud ühest Jaan Kaplinski luuletusest, mis kahtlemata võib olla tõsi, kuid ülimal määral on ta maale hingestanud kindlasti ka Peeter Mudisti looming. See polegi lõppeks nii paha taustsüsteem, ehkki mentorite ainitine kohalolu võib olla nii turgutav kui pärssiv.
Rääkigem silmaga nähtavast, rääkigem värvist. Mooses on kirev kunstnik, kõik ta maalid helendavad eri moodi. Siiski kohtab Mudisti helgeid rebukollaseid kumasid peaaegu igaühes neist ja värvide aeglane sulandumine vahevärvusteks tuleb ka sealtkaudu tuttav ette. Puhas punane, kollane ja roheline, mis naljalt üksteise naabrust ei salli, ilma et õrnapilgulisem vaataja kannataks, on ta maalides uputatud udusesse sordiini, hajusatesse kuldsetesse halodesse.
Ega Mooses oma maalide koloriidi reastamisega terviklikeks “harmooniateks” ja “heliredeliteks” tegelda viitsi, kuid värvide tasakaalustatud koosmõjust on tal ettekujutus täiesti olemas. Siin ja seal annab ta kompositsioonile “massi” hoopis õhuliste värvivahekordadega. Sellest tuntakse maalijat.
Maalide motiivid on elust endast. Täpsemalt olid elust, sest Moosese käes on nad juba õilistunud lugudeks pühakute elust. Paljudel tegelastel on jalad maast lahti, pihud ristimärke täis ja pea kuldsetes pilvedes. Pressiteade hoiatab siiski kristlike tõl-genduste eest, samapalju õigusi olevat piltides ka paganlikel arusaamadel maailma asjadest.
Maiu Moosese kauaaegne huvi on olnud meie soome-ugri juured ning nii tema pildid kui ka ehted – kohrutatud prossid – olevat pigem “midagi, mis arhe-tüüpidena valitsevad meid, meie mõttemaailma, kuid mis meie siseteekonnal omandavad igaühe jaoks juba isikliku tähenduse”. Eks ta ole.
