Raigo Pajula

Umbes nagu sealsamas asuva suurel metalljalal seisva elamu nägemine, mille väike elamiskasti osa üle panga serva küünitab. Kui siia lisada veel ühe reklaamiinimese valmimisjärgus olev, otsekui “õigest” ajakirjast maha astunud betoonvilla, saame juba kokku piisava põhjuse väikseks arhitektuuriekskursiks äärelinna privaatsete utoopiate maailma.

Elamu kui skulptuur

Arhitektide Peeter Pere ja Urmas Muru projekteeritud vaskhoone pole kindlasti ühegi kriteeriumi järgi ilus maja, tema uba on kummalises kompositsioonis ja näiliselt ebaloogilise idee järjekindlas lõpuleviimises. Tandem Muru & Pere eristuvad Eesti üldiselt tõsimeelsest arhitektuurimaastikust sellega, et tegutsevad mõlemad ka kunstnikena. Võimalik, et seetõttu on nende eelkõige majade väliskesta tundlikkuse väljamängimisele keskendunud käekiri erksam, ükskõikseks ei jäta nad vaatajat igal juhul – meenutagem või Lasnamäele Alvari tänavale rajatud uute sotsiaalmajadega kaasnenud avalikku hämmingut.

Tabasalu vaskmaja paneb taas küsima arhitektuuri mõistuspärase ja irratsionaalse alge vahekorra kohta ning “õigelt” tellijalt arhitektile antud luksusest teha mida iganes.

Nii maja kummaline, kumerast ja sirgest plokist koosnev vorm kui ka selle servast servani ülelöömine vaskplekiga teevad elamust tahes-tahtmata skulptuuri, endassesulgunud tüki, kuhu pääseb vaid läbi kitsa “kaljulõhe”.

Keskelt jagavad maja pooleks kaks sügavat sisselõiget – ühe lõpus peauks, teises puu ja köögiterrass. Nii et sisenedes oled maja keskel, “koopa” tunnet võimendab madal esikuosa, mis sujuvalt kõrgeks elutoaks muutub. Täisnurkseid tube pole, Pere sõnul on ka eriskummalise kujuga aknad teistsugused ühendused maailmaga – natuke nagu ussidest uuristatud kest.

Kunstnikuna ei häbene Muru elamust rääkides öelda, et tunnetest ja ainult tunnetest siin peakski rääkima: “Tegu on irratsionaalse aktiga, neile asjadele pole muud seletust. Kui mingi asi on huvitav, siis inimene ei küsi nii väga, kas see on ka praktiline. Ühelt poolt on meil mingid väga konkreetsed vajadused, elu juhiks justkui mõistus, teisalt tehakse sageli ebaselgeid, ootamatuid otsuseid. Küllap see maja on sinna viimase poole.”

Irratsionaalsed tunded

Arhitektid usuvad, et tulevane elanik, kes oma tööelus peab olema praktik, tahtis isiklikus ruumis näha loomingulisust, teha sellest kunstiteos.

Viimati kostus Eesti arhitektuurielus siirast irratsionaalsuse juttu 1980-ndail, kui sotsialismiaja vaesed olud ja terve mõistuse vastased ehitusnormid kohtusid originaalsuse järele janunevate tellijate ja kunstivabadusest kõnelevate noorte vihaste arhitektidega.

Aeg muudab värvi

Praegusel ajal on viha vähem, põhiplaanid liigagi mõistuspärased, hullus hillitsetud väiksesse mõõtkavva. Ka Muru näeb vaskmajas seost 1980-ndatega, mil nad tegid ekspressionistlikku maali ja Pere vanadest katuse-plekkidest ruumitaieseid.

Vase võlu on muutuvuses, ebaühtluses, 5–10 aastaga (aga Tabasalu meretuultes ilmselt kiiremini) peaks maja roheliseks tõmbuma. Vask on möödunud sajandi lõpu eksklusiivsele materjalikogemusele panustanud maailmaarhitektuuri moeasi. Muru & Pere sõnutsi on see modernismi teine tulemine, kus vormid ja tehnoloogiad on ammu välja töötatud, üksnes materjalid, millest 50 aastat tagasi asju tehti, olid kehvemad.

Kinnisvaramaaklerid, kes stiiliteadlikena müügikuulutustes funktsionalismi kui hindatõstvat kriteeriumi afišeerivad, jääks vaskmaja puhul ilmselt hätta. Ent müügiks selliseid hooneid ei ehitatagi.