Pole maja, on maja. Heiki Lutsu taga oleval arvutiekraanil paremal olevate siniste vineerkastide asemel on filmis hoone. Foto: Ilmar Saabas


„Pearu elas ilmselgelt natuke jõukamalt kui Andres. Sellise talukompleksi ehitamine oleks olnud aga väga kulukas. Tegime otsuse, et teeme üldplaanide jaoks kogu talukompleksi arvutis,” toob filmi eriefektid loonud firma Frost FX loovjuht Heiki Luts näite ning näitab arvutiekraanil stseeni, mille puhul sugugi kahtlustada ei oskaks, et enamiku hoonete asemel olid võtteplatsil hoopis sinised vineerkastid.

Kokku on filmis „Tõde ja õigus” 576 suuremat ja väiksemat eriefekti. Naljaga pooleks võib öelda, et India meeste abita poleks filmi sellisel kujul olnudki.

Filmi kõiki saladusi Luts ei paljasta. Rikub ehk filmimaagiat, kahtlustab ta. Ent mõned näited toob siiski. Talud, mida tegelikult ei ole, lumetormi ellukutsumine, silmapiirini ulatuv kraav – need on vaid mõned näited visuaalidest, mida vaataja filmis peagi näeb, ent mida võtteplatsil polnud.
Kraav enne
Foto: Frost FX
Pikemaks töödeldud kraav
Foto: Frost FX

„Kui vaataja läheb kinno ning sealt välja tulles küsib, et mis meie töö seal üldse oli, siis meie seisukohalt on see parim kompliment. Kui ta saab aru, mida on muudetud, siis on jama,” muigab Luts.

Laias laastus ongi Frost FX-il kaht tüüpi töid. „Ühel juhul on efekt ise karakter, kes tuleb ja presenteerib ennast: ma olen siin! Aga „Tões ja õiguses” peab kõik, mida me teeme, olema nähtamatu,” selgitab ta. Efektide maht on aga võrreldes filmiga „Seltsimees laps” ligi kolmekordne. „Tookord tundus see üüratu töö… Nüüd on eelkõige olnud tegemist paljude väikeste asjadega, kuigi on olnud ka eneseületamist, näiteks lumetormi usutavuse saavutamine.”

Luts ütleb, et kuna režissöör Tanel Toom teab väga hästi, kuidas protsess käib, siis alguses pani režissöör ise kompositsioonid paika. „Meie töö oli tema visiooni järgida. Ta veetis palju aega, et seda maailma oma peast Photoshopi saada ja ei jätnud ühtki otsa lahti, vaid pani suhteliselt piksli pealt kõik paika,” räägib Luts.

Üksjagu lisatööjõudu


„Tõe ja õiguse” tarbeks oli tarvis üksjagu lisatööjõudu. Üles leiti Eesti parimad üksi töötavad eriefektide meistrid, peale nende tuli otsida pädevaid inimesi üle maailma. „Kaastööd on tehtud nii Kreekast kui ka Indiast. Peamiselt on olnud abi vaja lihtsa, ent aeganõudva käsitööga, nagu näiteks aknaraamide „lahti lõikamine”, et lumi akna taga ikka usutavalt langeks. Otsingutega jõuti Indiasse. Sealt saab abi, sest seal on terved tööstused selliste tööde peale üles ehitatud. Hea meelega kulutaks selle raha muidugi Eestis. Äge oleks ju, kui näiteks Lõuna-Eesti memmede kudumisklubi võtaks vahepeal ette ka kaadrite lahti lõikamise, üsna sarnane töö ju,” naerab Luts.
Õu ja sinine tagaplaan enne
Foto: Frost FX
Vaade õuelt filmis
Foto: Frost FX

Ent Indias vallatakse teemat hästi, sest mõnda aega oli tohutult populaarne monofilme stereofilmideks konverteerida. See oli aeg, mil kinos jooksid vanad tuntud hitid 3D-versioonis. „Aga et „Titanicut” 3D-prillidega vaadata, oli vaja terve film kaaderhaaval lahti lõigata. Seejuures on ühes sekundis 25 kaadrit, nii et see tähendab päris palju tööd. Nii pandigi terved tööstused selle peale püsti,” räägib Luts. Praeguseks on stereofilmid varjusurmas, ent tööstused on endiselt olemas. „Aga jah, ilma Indiata me ei oleks seda tööd ilmselt ära teinud.”

Frost FX-i töötajate käe alt on läbi käinud paljud Eesti hittfilmid ja muidugi ka „Tujurikkuja” omaaegsed hitid, meenutagem või Hiid-Ansipit. Ühest linnast teise on „tõstetud” ka näiteks „Seltsimees lapse” raudteejaam, „Risttuules” on omavahel kokku monteeritud suisa erinev keha ja pea. Senisest kõige enam tööd on tähendanud aga siiski just „Tõde ja õigus”. Viimased tööd veel käivad.
Graafika: Toom Tragel