Neist ägedaim on kahtlemata noore kujuri Salini installatsioon “Tõstame sisemajanduse koguprodukti”, kus on saanud kokku utilitaarne konveieripsühholoogia ja sellest sündivad ületootmise mured. Näeme pikal puust letil puitsuveniiride armaadat, üks seeria teise kõrval. Suur töö on ära tehtud, et tekiks aim töö mõttetusest.

Laimre uued teosed paigutuvad paratamatult varasemate taustale ning saavad sealt oma tähenduse. Ta on kunstnikuna juba saavutanud staatuse, milles vaikimine tähendab sügavmõttelist pausi. Seda eelist on ta sedapuhku armutult ekspluateerinud, sest mida muud sa ekspluataatorite ja plantaatorite ühiskonnas ikka mõistad teha. Ta on Vaala rõdule ritta seadnud seeria suureformaadilisi joonistusi, mis võiks assotsieeruda opkunstiga, kuid tegelikult eksponeerivad kunstniku soovimatust osaleda loomingulisuse, illusoorsuse ja tulemuslikkuse lõppematus pühitsemises. Laimre astub rongilt maha, sest temagi ei salli irratsionaalset kasumiloogikat. Laimre on pliiatsiga paberile joonistanud arvutu hulga ringe. Igal joonistusel kängub see ringimaastik all vasakul nurgas väiksemate ringikeste korratumaks ekslemiseks. Ja ongi enam-vähem kõik, mida võib nende tööde kohta öelda. What you see is what you get.