Teadupärast pesitseb meie paeses rannamaastikus hulgi huvitavaid isendeid. Näiteks Leo Lapin, Jaan Elken, Heie Treier, Tauno Kangro, Karl Marx, Slavoj Žižek, Poola torumees, venelased, sinimustvalge kõhualusega pääsuke ning Tšuk ja Gek. Ei saa öelda, et kõigile on sedapuhku võrdselt tähelepanu jagunud, kuid vähemalt repliigi on pälvinud kõik. Kunstniku arvates on mainituid natuke liiga palju saanud, õigemini nendega seotud metafoore, tühja loba ja suupruukimist. Tasakaalustamaks eesti kunsti ökosüsteemi on seega vaja mõningast sanitaarraiet.

Laimre alustab mõnest ksenofoobilisest paranoiast, mis Eestis luusivad. Vanim neist on seotud venelastega, keskmine nn määgivate turistikarjadega ja noorim Poola torumeestega, kes kuuldavasti võivad lähitulevikus meiltki leiva võtta. Kõik need teemad on meie ajakirjanduses laiali laotatud protektsionistliku vajadusena tõrjuda meie nurmedelt ning muidugi tööturult mingit müütilist välisvaenlast.

Laimre ei vali selles vaikselt vinduvas positsioonisõjas kumbagi poolt, ta pelgalt osutab näpuga kõnekatele märkidele olukorrast riigis. Ja see on asjade seis, mis valitseb ka kunstis. Ka siin on omad piirivalvurid, kes karauulivad kohapealset moraalset korda. Seda tõendab seegi, et kõnealune näitus jõuti juba enne avamist lehes “alatuseks” lahterdada. Ühesõnaga, töö käib siingi laias kaares – sikkude eraldamine lammastest kõigepealt. Ma ei hakka siin ketrama ammust lugu sellest, kuidas sama turbanis tegelinski ilmub lehejuttudes vaheldumisi “terroristi” ja “vabadusvõitlejana”. Ka pole mõtet loetleda epiteete, millega on Laimret seni ristinud portaalikommentaatorid.

Keegi pole saar

Samas on inimeste reageeringud mõistetavad. Laimre näitus ei saagi meeldida, sest ta tegeleb ebameeldivate asjadega. Ta võtab inimestelt harjumuspärase, keerab sellel voodri pahupidi ja teeb sellest mingi kafkaliku jandi. Ehkki kõik “sarnasused reaalsete persoonidega on juhuslikud”, nagu kinnitab pressiteade, on ilmne, et kunstnikule meeldib oma ohvreid personaalselt kõnetada. Täpsemalt siis neid kultuurilisi ja sotsiaalseid probleeme, mida nad endaga kaasa toovad. Sest ükski inimene pole saar, kõik on kõigiga seotud ja varem või hiljem püüavad sel näitusel käsitletud probleemid kinni viimse kui eestlase.