MARE MÜÜRSEPP: Christopher Paolini, uus kuulsust koguv nimi haldjate-lohede ilmas
Kui mitu korda peab üht ja sama meest tapma, küsitakse ühes rahvale armsas filmis. Kui mitu korda on võimalik üht ja sama raamatut kirjutada, küsib kindlasti nii mõnigi, saades aimu, et Ameerika pinnalt võrsunud noore autori Christopher Paolini valmiv triloogia “Pärand”, mille esimene osa “Eragon” on jõudnud eesti keelde, toetub oluliselt haldjate-lohede-mõõgavõitluste-vabastamiste-imetegude jms motiividele, mida on juba küllalt teada Tolkieni, Rowlingi, Pullmani jt fantaasiakirjanike rohkem või vähem menukate teoste kaudu. Otsesemalt on teda süüdistatud Tolkieni matkimises.
Christopher Paolini tähelend algas 2003. aastal, mil ta raamatu esmatrükk ruttu maha müüdi. Teos äratas tähelepanu fantaasiameister Carl Hiaasenis (tema kasupoeg luges seda nakkava õhinaga), kes soovitas algselt Paolini vanemate kirjastuses ilmunud teosest anda välja kordustrükid Knopfi kirjastuses. Nüüdseks on kõmu paisunud suureks, võrgust võib leida Paolini väljaannete müüki mitmel kujul. Tema lugu on loetud kümnele kassetile, mida kokku annab kuulata ligi 16 ja pool tundi. Kiidetakse Paolinit kui avalikku esinejat, kes särab ja kütkestab, tema autogrammi järele sõidetakse pikad otsad ja seda oodatakse tunde.
Tutvustused rõhutavad Paolini noorust – raamatut hakkas ta kirjutama 15-aastaselt. Tema intervjuudest koorub aga välja äärmiselt teadlik lähenemine kirjutamisele. Väiksest peale tundis ta kihku kirjutada. “Eragoni” puhul valmis esmalt lühike ettekujutus loost, kaart, tegevuspaiga Alagaesia ajalugu jms. Siis kirjutanud ta 1999. aastal raamatu valmis – ja esimene versioon ehmatanud noort autorit oma väljenduse ebaküpsuse ja küündimatusega.
Huvitavalt määratleb Paolini oma seisundit: olin nagu muusik, kes on komponeerinud oma esimese aaria ja avastanud siis, et ei suuda seda ette kanda, kuna pole laulmist õppinud. Ta koolitas end seeria “Writer’s Handbook” ehk siis kirjanike käsiraamatute varal, järgides asjatundjate nõuandeid karakteri, vaatepunkti ja loo arenduse asjus. Noor looja tunnistab Philip Pullmani, Mervyn Peake’i, Tolkieni, Octavia Butleri ja paljude teiste mõju, üksiti ka lähtumist mitme rahva folkloorist.
Tasub märgata eluloolist seika, millele juhib tähelepanu JewishWorldReview.com – Christopher Paolini kui ka tema noorem õde on olnud koduõppel, seega pääsenud kooliskäimisega kaasnevast rutiinist ja sarnastamisest. Ema on õppinud Montessori koolkonna õpetajaks, mis tähendab rõhuasetust lapse enese aktiivsusele, ja tema vastutusel on olnud laste õppematerjalide valik ja õppeprogramm. Noor kirjanik on seda pidanud heaks ettevalmistuseks: ta on õppinud tõeliselt õppima ja saanud keskenduda valdkondadele, mis teda on huvitanud.
Kas tuleb tuttav ette?
Hakates “Eragoni” lugema, tekivad kiirelt ja külluslikult seosed juba nimetatud autoritega. Kuri vari kamandab urgaleid, kes oma pimetigeduses ja inetuses on justkui Tolkieni teostest välja astunud. Siis ratsutavad metsa teravatipuliste kõrvadega haldjad. Tinglik “vana aeg”, tinglik ülekohus, kurjus inimtegelasi ähvardamas... Kui mu 12-aastane tütar oli raamatut mõnda aega lugenud, küsisin, kas kõik tuleb tuttav ette või hakkab midagi erilist juhtuma? “Ei, kõik küll sama pole, mis mujal,” ütles laps, “näiteks see on tal täiesti omamoodi, et lohe ilmub munast.” – “Palun meenuta Potterit.” – “Ahjaa, norra hariselg...” Kõige selle korduva peale tuleb siiski tõdeda, et lugu on põnev lugeda. See areneb elavalt, kõik, millest kõneldakse, on ettekujutatav.
Laste- ja noortekirjanduse eripäraks peetaksegi vahel trafaretsust, korduvust, vormelite järgmist. Näiteks on 20. sajandi alul ridamisi ilmunud raamatuid kõnelevast mänguasjast nagu karupoeg Puhh, eesti lastekirjanduses jätkus see mänguloomade rida vahepealse ideoloogilise nihestuse tõttu veel jõuliselt 1960–1970-ndail: koer Nässu ja elevant Londiste. Siis läks millalgi moodi motiiv “veider vanainimene”. Väga viljakas on motiiv “inetu pardipoeg uues koolis/elupaigas”.
Oxfordi pundi vastu?
Laste- ja noorteraamatult tihti justkui ei oodata suurt originaalsust. Seetõttu leidub ka kultuurisuurusi, kes seda kirjandusosa teab kui tõsiselt ei võta. Kas sellisel motiivide kordumisel on ka mingi mõte või on see lihtsalt lastele kirjutajate armetu ja andetu loomusega seletatav? Seda ei ole kerge öelda, muidu oleks see ammu selgeks räägitud. Ühelt poolt tükib lastekirjandust looma tõesti mõni kirjutaja, kel täiskasvanute kirjanduses avaldamisvõimalust poleks. Teisalt aga on tabatud ära, et teatud vanuses ja arengujärgus januneb laps teatava teema ja kujutuslaadi järele, nii et iga raamat, mis seda janu kustutab, läheb asja ette. Kusjuures lapsed on mõneti ka suutelised analüüsima nende teatud ihas loetud teoste ühetaolisust. Ja iga hetk võib ilmuda kirjanik, kes võtab ette täiesti läbinämmutatud tüübi või sündmustiku – ja teeb sellest ikkagi tummaksvõtvalt uue loo.
Kas Christopher Paolini teos hakkab vääristama ulmekirjanduse klassika riiulit või tuleb see asetada veidi allapoole, laste käeulatusse? “Kuna tegelane on 15 ja saab 16, siis arvan, et sellest on põnev lugeda just sama vanadel või noorematel lastel. Siin juhtub palju seiklusi, ja täiskasvanutele ei paku need niivõrd huvi kui lastele,” arvab 12-aastane raamatuneelaja.
Kas on Paolini menu taga mikimausimaalaste rõõm selle üle, et leidus nii-öelda põlvepikkune poisike, kes Oxfordi jutuvestjate pundile (Tolkien ja Pullman, aga ka mõned teised lastekirjanduse klassikud on seotud Oxfordi ülikooliga) toredasti vastu suudab astuda? Või on noore autori õpihimuline loomus kujundanud tõesti omalaadselt andeka kirjutaja? Küsida võib nii ja naa ja kolmandat moodi. Igatahes on triloogia nüüd eesti keeles ilmuma hakanud ja pakub nii lugemismõnu kui ka mõtteainet.
