C.S. Lewise kuulsaimad lasteteosed – aastail 1950–1956 ilmunud seitse raamatut imemaast nimega Narnia – hakkasid eesti keeles ilmuma alles 45 aastat hiljem. Raamatukogude kataloogi alusel öelduna: aastal 1995 “Lõvi, nõid ja riidekapp”, 1996 “Prints Caspian”, 1998 “Imetegija õepoeg” ning 2000 “Hobune ja tema poiss”. Kolm raamatut on veel eesti keelde tõlkimata. Kogu selle hilise tuleku kurbuse juures peab rõõmuga tõdema, et raamatute tõlkija on Andry Ervald, kes on ise suurepärane jutuvestja, ja raamatukaante kujundaja Viive Noor, kellel on muinasjutumaaga väga hea läbisaamine.

Mõningane ettekujutus Lewise omapärasest isikust on neil, kes on näinud paar aastat tagasi Rakvere teatris lavastatud William Nicholsoni näidendit “Varjudemaa”. Olgu nimetatud ka samaaineline Hollywoodi film. Mõlemad käsitlevad juba aastais Lewise abielu Joy-nimelise naisterahvaga.

Usutavasti on suurele hulgale meie raamatusõpradest ja muinasjutujüngritest heaks sissejuhatuseks Lewise juurde asjaolu, et ta oli John Ronald Reuel Tolkieni hea sõber. Koos tegutsesid nad Oxfordi ülikoolis, koos moodustasid kirjandusliku rühmituse “Söeõgijad” (1926), kuulusid tuumliikmetena rühmitusse “Inkling” (lubatud tõlkida kui “paberimäärijad”) ning kohtusid korrapäraselt teatud nädalapäevadel teatud kohtades, näiteks kõrtsudes Eastgate ning Kotkas ja Laps, mida hellitavalt kutsuti Linnuks ja Titeks. Olgu öeldud, et ka esimesena mainitud koha nime annab tõlkida, aga kuna elulooraamatuis pole seda tehtud, lepime malbelt antuga. Nende kohtumiste puhul on ühe asjaosalisena ikka ja jälle nimetatud ka pinti õlut.

Peatugem järgnevalt kolmel alateemal: Lewise läbikäimine Tolkieniga, Lewise kasvamine kristlaseks ja Lewise lasteraamatud.

Lewis ja Tolkien

Terve peatüki C.S. Lewisest (keda kutsuti koduselt Jackiks) leiab Humphrey Carpenteri kirjutatud J.R.R. Tolkieni eluloost, mille Tiina Randus on ka eesti keelde tõlkinud (Tänapäev, 2002). Kuidas nad kohtusid ja mida teineteisest algul arvasid – kõik on selles raamatus ilusasti ja naljakalt kirjas. Ehkki Tolkien oli Lewisest kuus aastat vanem, leidus neil küllalt lähendavaid iseloomujooni ja huvisid. Mõlemaid paelus põhjamaade mütoloogia. Kumbki ei sallinud riietega eputamist, seda võtsid nad ebamehelikkuse märgina. Lewis olnud lohakalt riietumises eriti osav. Sellega vastandusid nad oluliselt Wilde’i aegade järellainetuslikule dänditsemisele.

Tolkieni ja Lewise ühised piibusuitsus veedetud tunnid teineteisele ja muile lähedastele oma teoseid ette lugedes lõid nende suhtele tugeva vaimse selgroo, mis neid ka hiljem, loominguliste ja eraeluliste probleemide tekkides, ikkagi koos hoidis. Kindlasti on nad teineteist loominguliselt mõjutanud, seda mitmeti. Nad kõnelesid omavahel haldjate ja muude salaolendite suhetest, muinaslugude kirjutamise idee arenes neil teineteise toel. Tolkieni “Kääbiku” (1937) ümber kasvas “Sõrmuste isanda” ainestik küllaltki pika aja jooksul, triloogia ilmus alles aastail 1954–1955. Lewis jälgis selle edenemist, suhtudes kriitiliselt teose luulevormis osadesse. Muide, Lewise kõmisevat häält on Tolkien matkinud puuhiiglase kõne kujutamisel.

Lewise Ransomi-triloogiast ilmus 1938. aastal esimene ja 1943. aastal teine raamat, “Perelandra”, millest võib leida üht-teist Narnia kroonikate eeltööna võetavat. Lastesari Narniast hakkas ilmuma alles aastal 1950, aga nobedalt: igal aastal uus raamat. Tolkien halvustas taolist kiirust, sest tema meelest ei saanud selline tõtlik kirjutamine midagi sügavat luua.

Hoolimata sedalaadi erimeelsustest toetas C.S. Lewis igati “Sõrmuste isanda” ilmumist, kirjutades sellele nii saatesõna kui ka tunnustava arvustuse. Lewise abielu vanaduspõlves tõi sõprade suhetesse uusi pingeid. Siiski oli kahe mehe vaimuühendusel küllalt tugevust: pärast Lewise surma iseloomustas Tolkien end kui puud, mis on saanud kirvehoobi juurte lähedale.

Lewise ja Tolkieni muinasjuttude teemade, tegelasrühmade ja olustikumotiivide vahel võib leida palju analoogset. Tundub, et filmide “Sõrmuste isand” ning “Lõvi, nõid ja riidekapp” puhul on need sarnasused veel ilmsemad.

Kristlaseks kasvamine

Lewise loomingu tuntuim osa, raamatuseitsmik Narniast kõneleb metafoorides Jeesusest, tema ristilöömisest ja ülestõusmisest. Seetõttu tuleb peatuda ka Lewise eriskummalisel suhtel religiooniga. Noore poisina otsustas Lewis olla jumalaeitaja. Teda köitis põhjamaade mütoloogia ja ta kaldus pigem paganlusse. Aastat 1931 (Lewis oli siis 33) on elulookoostajad tõstnud esile tema pöördumist ristiusku. Lausa kuupäevaliselt on talletatud, kuidas tulevasel kirjanikul ja tema vennal oli pikem jalutuskäik katoliiklasest Tolkieni ja veel ühe sõbraga ning kuidas selle vältel toimunud Lewise vaimulik ümbersünd. 1930. aastate Lewist tunti ennekõike kirjandusteaduslike teoste kaudu (näiteks ülevaade 16. sajandi inglise kirjandusest).

Teise maailmasõja ajal algas Lewise tähelend vaimuliku raadioesinejana. 1942. aastal pidas ta laupäevaõhtuseid raadiloenguid kristlaste usust ja käitumisest. Need BBC-s peetud kõned on talletatud kogumikus “Lihtsalt kristlus”.

Lewise mitteilukirjanduslikule loomingule on omane osav ja rikkalik metafoorikasutus. Ta pidas väga oluliseks oma lugejate ja kuulajate kujutlusvõime toitmist. Seepärast on teda nimetatud kujutlusvõime apostliks (apostle of the imagination). Raadiotöö tegi Lewise väga populaarseks. Kohe pärast esimest esinemist BBC-s kirjutasid ringhäälingusse sajad inimesed, küsides lisa. Lewise kõmiseval häälel peetud kõned lohutasid ja julgustasid sõja-aastail inimesi, veendes neid selles, et usk Kristusse annab lootust ebakindlate aegade üleelamiseks. Sõda, mis purustas miljonite inimeste elu ja kodud, võttis kogu inimeksistentsilt justkui mõtte. Inimesed vajasid midagi, mis kinnitaks, et tasub elada, olemas olla, kannatada ja paremat oodata. Lewis suutis sellist kindlustunnet anda, ta oli õige mees õigel ajal.

Filmis rõhutatud sõda

Kõik seniräägitu aitab paremini mõista Lewise lasteraamatuid, mis hakkasid ilmuma 1950. aastal, ajal, mil sõja õudused, iga kodu ja perekonna kurbmäng olid värskelt meeles, ületamata, välja ravimata ja leevendamata.

Narnia kroonikateks nimetatud seitse raamatut on ennekõike seiklusjutud, mis viivad lapsed eemale aktuaalsest tegelikkusest. Jällegi tasub korraks võrrelda “Lõvi, nõia ja riidekapi” raamatu- ja filmiversiooni.

Tänased lapsed ega nende vanemad ei saa mäletada seda põrgulikku olukorda, millesse jäid äkitselt sõja keskele sattunud lapsed. Seetõttu on raamatu üht lauset – “Meie lugu räägib sellest, mis nendega juhtus sõja ajal, mil nad õhurünnakute eest Londonist ära olid saadetud, kuna seal pommitati.” – kujutatud filmis konkreetse episoodide reana. Näeme pommitavaid lennukeid nii seest kui ka väljast, näeme, kuidas tublid tugevad mehed juhivad lennukid rahuliku linna kohale, et purustada laste kodusid, näeme lapsi varjendisse põgenemas ja hiljem raudteejaamas tunglemas. Vanemad panevad lapsed rongile, teadmata, millal ja kas üldse taas kohtutakse.

Filmi alguses rõhutatud sõda aitab kindlasti paremini esile tuua Lewise muinasloo sõnumit maast, kus lapsed saavad ise võitlusele kaasa aidata, kus nad saavad teha omaenda valikuid, ilmutada ülimat vaprust ja nutikust. See on maa, kus lapsed saavad ise valitsejaiks, et sisse seada õiglane elukorraldus ja seda kaitsta.

Kuidas kirjutada lasteraamatuid

Imedemaa Narnia on nii folkloorsete kui ka kirjanduslike motiivide põiming. Seal tegutsevad rahvajuttudest tuttavad kõnelevad loomad ja müütilised olevused (ükssarvik, faun, kentaur, jõuluvana, härjapõlvlane, nõid jt). Kas üldse ongi mõni muinasjutuolevus, keda Lewise loodud maal ei leidu? Ilukirjanduslikke paralleele võib näha Lewise ja Hans Christian Anderseni, Willliam Shakespeare’i, Rydard Kiplingi, Edith Nesbiti ja teiste loodud tegelaste vahel. Iseäranis meenutaksin “Lõvi, nõia ja riidekapi” puhul Anderseni “Lumekuningannat”: viimases sattus Kaj Lumekuninganna kätte ja Gerda tõttas teda päästma, esimeses on Edmund Valge Nõia valdustes ja kolm ülejäänud last otsivad teda.

Koos Narnia kroonikatega on Lewis kirjutanud sellest, kuidas peaks lasteraamatuid kirjutama. Ta ise tõdeb küll, et ei oska seda õpetada, kuna pole oma lugusid kunagi ise “teinud”. Kirjutamisprotsessi võrdleb ta pigem linnuvaatluse kui jutustamise või loomisega. “Ma näen pilte. Mõned neist on ühesuguse maitse ja lõhnaga, mis rühmitab neid ühte. Hoia vagusi ja jälgi, ja nad hakkavad end liitma. Kui oled väga õnnelik, siis näed, kuidas kogu lugu jookseb kokku, ilma et sa midagi teeksid.”

Kirjaniku töö on ainult need pildid üles kirjutada. Silmad tuleb lahti hoida, ütleb vana professor lastele, kes riidekapist tagasi siinsesse maailma tulevad.