Heas lasteluules on jooni, mis ei aegu ja on seetõttu omased nii klassikaks saanud luulele kui ka tänapäevastele meistritöödele. Selge rütm, puhas meeleolu – olgu mõtlik, rõõmus, ärev või muu –, energilisus ja üllatav sõnakasutus. Kõike seda head ja paremat leidub Wimbergi kogus “Põngerjate laulud”. Asjaolu, et need tekstid on valminud BBC telesarja “Tweenie-põngerjad” juurde, ei võta neilt salmidelt küll midagi ära. Nimetatud lood on telesarjas kas lauldud või niisama loetud, saateks mingile toredale ja õpetlikule tegevusele, mängule, avastusele, vahepalana ühelt saateosalt teisele üleminekuks. Raamatu saatesõna ütleb, et tegu pole tõlketööga, vaid etteantud teemadel ja tingimustel loodud tekstidega. Ega lastelaulu lihtsalt niisama tõlkida ju ei annakski, peab arvestama meloodiat, riimi, lauldavust ja mõistetavust. Tuleb luua omas keeles analoogiad.

Wimbergi laulud-luuletused teevad tuju heaks ja kutsuvad tegutsema – laulma, tantsima, hüppama, ehitama, mängima –, sisendades sealjuures, et kõike on tore teha. Lapsepõlv ongi aeg, kus proovida julgelt kõiki tegevusi, mis huvitavad; kus pole vaja karta, et ei oska – “Ära ütle, et ei oska, / katsu kümme korda! / Ainult nii / – tirulii! – läheb kõik sul korda!” Rõõmsa hoo saavad argised toimingud – pesemine ja koristamine. Avastatakse uusi asju nii toas kui ka õues. Reisitakse meritsi ja maitsi, unelmais ja ilmsi. On ka aega mõttesse vajuda – “Rändaja jõelaul”, “Hea on vaikus, hea on rahu”.

Pildid aitavad kaasa

Inglise ainet on Wimberg jõudumööda kodustanud. Marsilaulu pühendab patrioodist luuletaja vaprale Lembitule, politseiniku nimeks paneb onu Kalle – millele illustraatoril on võimalus lisada oma vihje. Meenutame, et lapsi vahvalt kaitsev korravalvur on üks lastekultuuri põlismotiiv (“Kes ei tunneks onu Stjopat – seda ülipikka meest…”  Sergei Mihhalkov, tlk Heljo Mänd). Uurides koolikorda selgub, et lapsed hindaksid kõrgelt turvamehi, kui need oleksid igal korrusel. Hea, et luuletuses esineb vapper tegelane.

Keni riime on Wimbergil rohkelt, nii ei jõua allakirjutanu nõrk sulg neid kordama hakata. Palju on kordust ja helijäljendust, mis tuleneb telesaate formaadist – et tekste esitatakse liikumises, laulus, mängus. “Sˇaga-raga-raa”, “konnakene-konn, koo-onn…” – selliste kohtade tarvis tuleb igal lugejal enesel justkui meloodia esile kutsuda, lauldes lugeda. On muide õpetajaid, kelle klassides loetakse lauldes ka proosat, nii et Wimbergi andelaadile vastavalt andekaid lugejaid on kindlalt olemas ja tuleb üha juurde. On folkloorse lastelaulu meenutust, nagu sõrmede nimetamine ja kõnetamine; lood arvude õppimiseks – loendamine ülalt alla, mis ongi mudilase jaoks üks raskeid asju (tsükkel “Kümme väikest vorsikest”).

Südant soojendavad Priit Rea pildid ses raamatus. Neid kannab just seesama sõbralik, lahkelt selgitav, lapse avastusi toetav ja mõnutunnet tekitav laad. Lapsele meeldib, et kass vaatab õngitseva poisi selja tagant, et kiikuval poisil on ragulka taskus jms.

Mis selle kogumiku juures on eriti tore – et luuletusi on palju. Uuesti üle lugedes võib jälle midagi sellist leida, mida enne ei märganud. Wimbergi lugeja, olgu suur või väike, võib end tunda rikka inimesena. Raamatukaante vahelt on ta leidnud mitmekesise ja sõbraliku vaimuga maailma.

PÕNGERJATE LAULUD

Wimberg

Varrak