Mare Tralla tegutseb juba 20 aastat Tallinnas ja Londonis feministliku kõmukunstnikuna ning „ei peta” ka tartlasi. Näitus tegeleb intiimprobleemidega, millele pressiteksti kohaselt püüab kunstnik anda „ühiskondliku nägemise”, sest „armastuse teema käsitlusse kaasaegses kunstis suhtutakse kui banaalsesse ja kunsti jaoks odavasse teemasse”. See väide käriseb igast küljest.

Erootika versus porno

Armastuse peamiseks tõukejõuks on juba loomariigist kaasa saadud sugutung, mis inimühiskonna ja kultuuri arenedes üha enam peidetakse moraali, religiooni ja kommete pakenditesse. On tekkinud sündsustunne. Nii toimus eraldumine loomariigist. Linnuriigiga võrreldes vähem, sest pole näiteks midagi imelisemat isase paabulinnu võrratust sabasulestikust.

Ühiskond pakendab oma sugutungi ja samal ajal harutavad andekad loojad neid pakikihte peenetundeliselt lahti, jättes alati viimase kihi puutumata. Nii on tekkinud erootika, mis kütab üles fantaasiaid, on salapärane, põnev ja peibutav, on loodud kunstiteos.

Mare Tralla on aga ühe ropsuga maha kiskunud kõik kihid ja väidab, et see on armastuse kaasaegne esitus! Minu jaoks on Tralla ekspositsioon räpane, maailma ilusaima ja keerulisima tunde labastamine ning primitiviseerimine. Siin ei ole mitte midagi pistmist kunstiga.

Üks kunstiteooria väidab, et kõik, mida kuraator on otsustanud oma galeriis eksponeerida, muutub automaatselt kunstiks – liivahunnik ei ole enam liivahunnik, vaid installatsioon. Peab olema vaid uus kontseptsioon, uus sõnum. Kuid Tralla näitusel on kõik juba aastakümneid nähtud ja loetud, nii laes rippuv naiste pesu kui ka tekstid seintel, milleks on pihtimused oma seksuaalsuhetest ja partnerite soo muutumisest. Sarnase kollase lektüüri peale sattusin hiljaaegu näiteks oma juuksuri juures. Mare Tralla näitus on mitte lihtsalt igav, vaid tänu rõvedatele fotodele ning akvarellmaalidele tülgastav. Ainsa kunstilise ja sealjuures väga mõjusa elamuse sain videost, kus täidlaste vormidega (ikka ja jälle alasti!) naise pilk on kinni naelutatud teleris lõputult naeratavatesse filmistaaridesse. Seda saab mitmeti tõlgendada – eneseiroonilisena, kättesaamatu lesbilise armastusena või ühe mehe poolt pakutuna: mina ei saa iial nii ilusaks! „See lõikas mulle lausa südamesse, nii kurba näitust ei ole ma kunagi näinud!”

Meeste arvamused on seinast seina. Teine, teadlane, viibis näitusel terve tunni, heldides Tralla avameelsusest ja omaenese kaastundest. Ei-ei, temale ei olnud ükski foto vastumeelne, tal tekkis koguni tahtmine Trallat n… . Ainult, et see ei ole kunst, see oleks pidanud olema eksponeeritud kusagil mujal. „Tervishoiumuuseumis?” pakkusin mina. Kolmas nentis, et muidugi, kõikide meestele meeldib vahtida paljast v… . Ainult milleks see kunstm… seal kannikate vahel? Neljas: „Ta on liputaja, naisliputaja.” Viies oli pahane: „Teismelised poisid ei tohiks seda näitust näha, sest see võib neid elu lõpuni naissoost eemale peletada.”

„Minu piltides on armastus, Albert Gulgi piltides sõprus ja Mare Tralla piltides porno ja see on inimeste jaoks kõige huvitavam,” nentis Andrus Kasemaa.

Kui Jaak Kangilaski ütles, et Marina Abramović on toonud oma keha ohvriks kunstile, siis mina ütlen: Mare Tralla on toonud kunsti ohvriks oma kehale. Lõpetuseks parafraas Ilmar Raagile: kunstinäitusele minnes on kunstihuviline ette valmistatud kunstinäituseks.„Hull armastus”Valik Mare Tralla loomingust 1995–2011
Tartu Kunstimajas (Vanemuise 26)
18. detsembrini