Vaike lugu

Vaike Leontjeva evakueeriti sõja ajal koos tädiga alguses Sverdlovskisse, sealt edasi Marimaale Tõgõde-Kutko külla. Sinnakanti sattus kokku kaheksa-üheksa peret. Algus oli kole, süüa polnud, vene keelt ei osanud, aga kuidagi tuli oma elu sisse seada.

— Esimesed mälestused?

— “Kuulge, esimene asi oli niimoodi: väga tore perenaine tuli vastu. Metsmaasikad olid pihus ja ta ütles mulle: kotsŠ-kotsŠ (söö-söö). Ma ehmatasin ära. Võtsin need maasikad vastu ja jäime sinna külasse. Põllu peal sai käidud. Jumal, kõiksugu tööd, mis sai seal ära tehtud! Olin siis 11-aastane.”

Lapsed on igal pool samasugused. Saavad kiiresti sõpradeks, leiavad ühise keele, käivad näpuga mett limpsimas. Küla vahel sõbrustati omavahel mari keeles, aga kui kooli pandi, pidi kõik asjad vene keeles aetud saama.“Ühtki sõna ei teadnud! Aga õpetajad ütlesid teistele lastele: vaadake, need on nüüd täitsa võõrad lapsed, aga palju paremini õpivad kui teie. Õpetaja oli väga tore meesterahvas, pani mulle mingi raamatu ette, veerisin siis kuidagi neid tähti. Me istusime kõik, joped ja kaltsud seljas, pastlad olid jalas. Siis seal ei olnud ju sooja ega mitte midagi, kõik olid paksult riides.”

— Mis sarnased sõnad olid eesti ja mari keeles?

— “Hakkame kohe numbritest: ikõt, kokõt, kumõt, nõlõt… Siis olid tähed ü ja ö. Nad kohe ütlesid meile: oi, te olete meile kohe nagu omad sugulased. Ütlesid kohe välja. Ei tea, kust nad teadsid. Mina seda ei teadnud. Ja küll me siis käisime, tantsisime ja laulsime kogu aeg.”

Mõnikord õpetas Vaike teistele eestikeelseid laule. Lauluõpetaja kirjutas siis sõnad kirillitsas tahvli peale ja õpetas kogu klassile. Näiteks “Tõistre Tõnul torupill…” olevat kunagi isegi ühes Moskva raadiojaamas kõlanud.

— Mis muljeid või sündmusi te sellest ajast veel mäletate?

— “Muljed... Vaat kui sõttaminek oli, siis terve küla ulus, kui noored poisid läksid sõtta. Seal ei jäänudki külla enam kedagi. See oli küll üks hirmus kurb asi.

Muidu läksime lauluga ikka põllule tööle. Noor sai oldud. Seal ei olnud midagi niisugust, et sa oigasid või aigasid. Kõik ootasid, et sõda lõpeb ära ja saab rahu majasse.”

— Jäi teile meelde mõni rahvustoit?

— “Tatrajahust oli tehtud vareenikud (koman melna, kolmekihilised pannkoogid.) Väga head olid kanepiseemned (neid pandi kartulipudru või saia sisse). Puunuiaga sai neid seemneid taguda. Need olid nii magusad! Siis oli täitsa praasnik, kui sai niisugust sooja pätsi süüa.”

Guido lugu

Guido Karu sattus samasse külakesse. Kui teised paigutati peredesse elama, siis neile sai elupaigaks üks tühi maja. Talved olid külmad ja lumised, kevadeti ei lasknud suurvesi liikuma. Aga inimesed olid head. Majade juures olid pingikesed, õhtuti tuldi välja ja istuti seal, noored laulsid ja tantsisid. Selles osas pole praegusega võrreldes midagi muutunud.

“Iseloomulik oli see, et mari naised kandsid tollal ainult rahvariideid. Kooti kitsas kangas, mis oli ilmselt kanepist. Seda siis kevadel peegeldati päikse käes. Mäenõlvad olid riidekangaid täis, et nad valgeks saaks. Nad olid välja õmmeldud, väga kenad.”

“Riietus oli muidugi meie omast erinev. Eriti paistsid silma nende jalad. Neil olid puukoorest viisu moodi jalanõud. Naistel olid mustad jalarätid, meestel valged. Satiinist joped olid, see oli ka nagu ühtemoodi. Naistel suured rätikud peas, meestel tavaline müts. Eks maal elatakse võib-olla natuke mustemalt kui linnas, aga ega sealgi puhtusega ei hiilatud. Nii see kahjuks oli. Inimesed olid väga toredad ja abivalmis.”

Guido Karu mäletab, et eestlased olid seal üsna organiseeritud, Morki külas oli neil isegi oma esindaja. Morkisse tekkis ka teisel või kolmandal evakuatsiooniaastal eesti kool, nelja-

klassiline. Olgugi et tema käis siis juba vene koolis, võeti ta eesti kooli internaati. “Siis elasime seal ühise perena. Tore koolidirektor oli, proua Olga Saks. Range, aga väga tore. Lapsed said siiski hariduse.”1

Artiklis on kasutatud Aleksei Aleksejevi poolelioleva filmi “Sõja jälgedes” materjale. Intervjueerijad Jüri Gordejev ja Jüri Muttika.