Marie Underi perealbum
Teises reas, Gustav Suitsu kõrval istub tulevane kirjanik Hella Wuolijoki. Noor, äsja Venemaalt tagasi pöördunud 23-aastane Marie seisab, valge pluus seljas, kolmandas reas. Enamik kursustest osavõtjaid on aga meesterahvad – ajakirjanik Paul Olak, keeleteadlane Johann Voldemar Veski, matemaatik Jaan Sarv...
Eesti kultuuri, nagu me seda praegu tunneme, ei olnud veel olemas. Nad kõik olid nii noored. Harvad naistenäod mõjuvad heledate laikudena meeste tumedate pintsakute ja kõvakraede keskel. Nii jääb Marie elus ka edaspidi – ta on pea ainuke naine eesti kirjanduse maskuliinses maailmas. Enne 60. eluaastat ei ohusta keegi ega miski tema esipoetessi loorbereid. Ja siis tuleb sõda. Ja pagulus. Ja vanadus. Kaotatud kodumaa ja kaotatud aastate traagika.
Kirjaniku elulugu võib esitada monograafia, memuaariraamatu, kirjakogu või päevikuna. Underi elu pildialbum loob veel ühe võimaluse – eluloo esituse dokumentide vahetus koosmõjus. Eri kirjandusteadlaste koostatud napp, neljas peatükis tekstiosa vahetub rikkalikult kommenteeritud fotode ja autograafidega.
##Sireli all
Underi luule puhul tuleb meelde kevadine Tartu, Pälsoni ühiselamu all õitsev rääbakas sirel ning kolm noort lihtsameelset naisfiloloogi deklameerimas tuntud luuleridu sirelite õitseajast. Viimane samm ühe luuletuse banaliseerumise pikal teel: omamoodi halekoomiline vaatepilt.
Raamatust leiame Tuglase kirja Underile 15. oktoobrist 1917, kes kirjeldab Underi “Sonettide” menu noorte Tartu plikade hulgas – ja Tartu “seltskonna schokeeritust” samast teosest. Aegade jooksul on šokk kadunud, kuid noorte plikade Underi-vaimustus on jäänud. Album mainib pisut kurvalt, et Under on Eestis siiani tuntud armastusluule klassiku kui ajalaulikuna. Ehkki kurb oleks ka teine äärmus – kui tänapäeva noored plikad õpivad koolis vaid tema mureliku suuga läkitusi ja jääks ilma armastusluulest.
Kindlasti poleks see teos kuigivõrd meeldinud ka Marie truule paaile Artur Adsonile. Kuidas nii – temaga ei ole kõige suhtes konsulteeritud! Ja miks on avaldatud too Gailiti “soperdis” sinises tualetis daamist? Kas ilma ei oleks saanud? Ainult et Sänna trubaduur ei ole enam meie hulgas. Nüüd irisevad hoopis teised meesterahvad ja hoopis teistel põhjustel. Aga maskuliinne on eesti kirjanduselu jätkuvalt. Naised on vait ja vaatavad pealt. Nende pärisosaks on suure luule kirjutamine ja grupipiltidel poseerimine, et elavdada meeskirjanike igavaid ülikondi.
Marie keset kodu
Ent Underi albumis näeb ka teistsugust Mariet. Kes alul on noor, elust pakatav tütarlaps ja ajab pea segi kolmekümne kuue aastasel Eduard Vildel. Meheleminek ja laste sünd ei takistanud veidi hiljem Ants Laikmaaga Hiiumaal sama tegemast. Raamat mainib, et Marie intellektuaalne loomus oli nagu magnet, mis tõmbas ligi, aga arvatavalt mitte ainult see. Kirjandusliku salongi perenaine oli ta igatahes ammu enne Siuru sündi.
Esimese Eesti Vabariigi päevil saab ilusast Mariest ontlik tüsenev pere-ema, kes – mitte küll ilma teise abikaasa abita – aina eraklikumaks muutub. Kirjanduse maailma maskuliinsusele vastandub kodumaailma feminiinsus.
Underist kuus aastat nooremal Adsonil tuleb hoolitseda mitte ühe, vaid nelja naisterahva ülalpidamise eest, ihaldatud Marie “tasuta kaasaandena” lisanduvad kaks täiskasvanud tütart ja vallaline õde. Elo Tuglas kirjutab oma päevikus, et on väga liigutav, kuidas Adson oma perekohustusi täitis. Ja küllap Elo juba oskab Adsonile kaasa tunda: eks temalgi olnud kantseldada suur titt Frieda.
Marie Underi albumi eripära on selles, et see annab võimaluse vaadelda luuletajat terve elu jooksul, etappide kaupa. See on põnev, kuid kurva lõpuga lugu. Me näeme, kuidas kenast tüdrukust saab küps naine, kes elab täisverelist elu, reisib ringi, vananeb tasapisi. Lõpuks raugastub, ja kõige lõpuks lebab oma mehega haiglas kõrvuti voodites, meenutades möödunud aegu.
See kõik on kuidagi inimlik. Aga eks inimlikkus on olnud lummav ka Marie Underi luule puhul. Vahest seetõttu lugesidki need naisfiloloogid seal äbariku sireli all nimelt Underit, olles kohustuslikus korras armunud ei tea kellesse.
