Kirjandusõpetaja Klamm püüab klassi rääkima saada. Priit Grepp

11b klass on kuulutanud rääkimisboikoti kirjandusõpetaja Klammile (Marika Vaarik), keda nad süüdistavad ühe kaasõpilase enesetapus. Kohaletulnud publikule langeb vastutusrikas roll mängida klassitäit õpilasi, kelle ees õpetaja proovib kõike, et taastada kommunikatsiooni. Saksa dramaturgi Kai Henseli näidendil ei ole niisiis ühemõttelist lõppu. Margo Teder koolipsühholoogi rollis suhtleb publikuga, kellega koos otsitakse lahendust püstitatud probleemile.

Marika Vaariku õpetaja Klamm muutub iga kirjandustunniga aina huvitavamaks ja ettearvamatumaks, nõnda et kui 11b klassi õpilasena ei suudakski enam süüdistavat boikotti taluda, siis vaatajana ei raatsi loobuda. Huvi, kui kaugele see naine on valmis minema, et end ümbritsevat külma vaenubarjääri murda, sunnib edasi vaikima.

Range ja pühendunud kirjandusõpetaja maski alt avaneb järk-järgult huvitav ja groteskne isiksus.

Kes on süüdi?

Lavastust tutvustaval lehel esitatakse palju küsimusi. Ent saali on teretulnud ka vaatajad, kel arenenud tõrge teatud pedagoogilise maailmavaate vastu, kus vastused jagunevad õigeteks ja valedeks, kusjuures õigeid peab teadma peast, sest tõe väärtus spikerdades kahaneb. Kooliatmosfäär, kus kogetakse kokkupuudet teadmisega, on täis laste püüdlikke hingetõmbeid ja pedagoogi spetsiifilist enesekindlust.

Õnneks on näidendis püstitatud piirolukord pedagoog Klammile selleks piisavalt äärmuslik, et ta langeb pedagoogirollist õige ruttu välja ja paljastab kohutava palge, mida võib vaid inimlikuks pidada. Lisaks selgub protsessi käigus, et preili Klamm ei ole keskpärane ega piiratud inimene ja Marika Vaariku mänguramm kasvab looga sünkroonis. Preili Klammiga tasub kohtuda, siin ei ole valesid vastuseid.