----

— Teid on juba meie aja kangelaseks tituleeritud. Võtate kangelase koorma enda kanda?

— Võib-olla olen tõesti rohkem pildile pääsenud, aga selleks, et üks suursaadik saaks tööd teha, pingutab tegelikult väga-väga suur meeskond. Esiteks saatkond, kus sellel nädalal oli ametis 18 inimest. Siinkohal tahaksin kõiki toetuse ja ühtehoidmise eest tänada. Kui konsul läheb süüa tegema, politseinik aitab nooti kirjutada ning autojuht tegeleb mingi kolmanda ülesandega, siis saad aru, kuidas sul on inimestega vedanud. Sellel hetkel oli uhke olla Eesti riigi esindaja.

— Kuidas need kaheksateist inimest Moskva saatkonnas teada saavad, mis elu Eestis elatakse? Kas nad näiteks Eesti telekanaleid saavad vaadata?

— Meil on tõesti selles mõttes vedanud, et me näeme kõiki Eesti telekanaleid. Raadiot kuulame interneti kaudu. Nende seitsme päeva jooksul kogunesime alati “Aktuaalse kaamera” ja teiste telekanalite uudiste ajal teleri ette, 26. aprilli õhtul istusime seal peaaegu kogu öö ja vaatasime Eestist tulevat pilti. Kuna me olime kogu aeg Eestis toimuvast informeeritud, oli meil oluliselt kergem töötada – teadsime, millest me räägime.

— Kui ootamatult saatkonna piiramine teid tabas?

— Piiramine on kole sõna, ütleme, et demonstratsioonid läksid kurjaks. Juba eelneva nädala jooksul toimus saatkonna ees ebaseaduslikke pikette. Et pikett saaks saatkonna ees toimuda, peavad olema täidetud teatud protseduurireeglid, peab olema kohaliku omavalitsuse luba ja saatkond peab sellest tingimata olema informeeritud. Viimast ei juhtunud.

— Kohalik omavalitsus teadis ja andis loa?

— Ma usun, et andis, aga ma ei tea seda. Meie saime informatsiooni maja ees seisvate miilitsate käest, kes rääkisid, et “vaat, oleme kuulnud, et vist tuleb jälle pikett”. Ja tuligi. Ametlikult meid ei teavitatud.

— Kes need pikettinud Nasˇi noored on, kellest ajakirjandus räägib?

— Neid peetakse Kremli-meelseks noorteorganisatsiooniks. See on sama organisatsioon, kes pool aastat tagasi ka Anthony Brentonil, Briti Moskva suursaadikul, elu kibedaks tegi. Tema tagakiusamise lõpetasid nad pärast Euroopa Liidu sekkumist.

— Kui palju rahvast seal korraga viibis?

— Kui mälestati “rahvuskangelase” Dmitri surma, oli kõige rohkem rahvast, umbes kuussada inimest. Aga muidu kõikus nende arv paarikümnest paarisajani, öösel vähem ja päeval rohkem. Ega neil ilmaga ei vedanud – mai alguse kohta oli Moskvas harukordselt külm. Sadas nii lörtsi, vihma kui ka lund.

— Milline olukord saatkonnas seestpoolt vaadates valitses? Muuseas, käisin aasta tagasi teie sööklas söömas ja nägin, et seal töötab ka kohalikke inimesi.

— Kui olukord muutus kriitilisemaks, palusime kohapeal palgatud inimestel nende seitsme päeva jooksul mitte tööle tulla, kuna me ei oleks saanud tagada nende ohutut tööletulekut ja lahkumist. Sellepärast tegimegi ise süüa. Eriti hea kokk oli teine konsul Regina Pintman. Nii häid koduseid sööke, mida tema tegi, ei olnud keegi meist juba ammu söönud. Igal hommikul vaatasime üle, kuidas päev hakkab välja nägema, kellel mida on teha – tuli ju ka hakata maja eest hoolitsema, koristama ja lilli kastma. Põhiline oli see, et inimesed oleksid kogu aeg hõivatud. Kõige jubedam on see, kui sa istud, aeg tiksub ja sa vaatad seina, kuulad neid jubedaid loosungeid ja seda jubedat muusikat, mis sul akna taga röögib.

— Uudistest käis läbi, et ühe telekanali ajakirjanik tahtis tulla Eestisse sündmusi kajastama ega pääsenud viisa saamiseks saatkonda. Oli Nasˇi peale hirmsasti vihane ja tahtis nad kohtusse anda. Nii et viisasid te välja ei andnud, sest inimesed ei pääsenud ligi?

— See oli Moskva Ren-TV ajakirjanik. Tõepoolest, me ei saanudki puhtfüüsiliselt viisasid välja anda. Muidugi olid mõned erandjuhtumid – kui ikka matustele oli vaja minna, siis püüdsime neid inimesi aidata nii palju kui saime. Aga vaatamata sellele, et meie saatkonnatöötaja läks sellele ajakirjanikule vastu ning palus ta läbi lasta, et ta saaks objektiivselt kajastada, mis Eestis toimub, otsustas Nasˇi tänaval ise, keda nad sisse lasevad või ei lase. Ma ei teagi, kas see ajakirjanik esitas kaebuse või mitte, aga ta lubas seda teha.

— Saatkonna piiramisrõngasse võtmine on ju tegelikult skandaalne. Mida teie kolleegid teistes saatkondades selle kohta arvasid?

— Ei mahtunud pähe, et 21. sajandi riigis, mis ütleb end jagavat euroopalikke väärtusi, hakkab mingi jõuk noori dikteerima teise riigi esinduse tööd. Me oleme ju telerist korduvalt näinud, kuidas Vene miilits ja OMON töötavad ja kui ruttu aetakse demonstratsioonid laiali, kui seda soovitakse. Soovi korral oleks saanud selle olukorra väga ruttu lõpetada, seda kinnitas ka duuma delegatsioon, kes Eestis käis. Seda näitas ka see, et reedel olid peaaegu paari tunniga telgid kokku korjutud, muusika maha võetud, tänav ära pestud, suured aiad maha võetud.

Rääkisime teiste saatkondade esindajatega, kes meie juures käisid – ma arvan, et esialgu nad ei kujutanud ette, et pilt võiks olla niivõrd absurdne. Nii Euroopa Liidu, NATO kui ka teiste riikide toetus oli väga suur, see ei olnud ainult Euroopa rinne. Ameerika Ühendriikide suursaadik helistas pidevalt, samuti Ukraina ja Gruusia suursaadik.

— Olen kuulnud sedagi, et nasˇilased, OMON ja miilitsad veetsid seal ühiselt ka vaba aega, nii et miilitsa järelevalve oli rohkem näitemäng.

— Miilits andis meile mõista, et nad tagavad minimaalse turvalisuse – kui keegi võtab ette mõne konkreetse tegevuse saatkonna või diplomaatide vastu, siis püütakse see inimene kätte saada ja jaoskonda viia. Aga muusse saatkonna ümber toimuvasse nad ei sekku. Ühel õhtul veetsid noored aega sportmängudega, olid võistkonnad: oli Molodaja Gvardija võistkond, oli Nasˇi võistkond ja OMON-i võistkond... Ka seda oli eriti ebameeldiv vaadata. Kui me hakkasime saama toetusavaldusi tavalistelt venelastelt – meile meiliti, helistati, saadeti fakse –, siis oli näha, et ka enamikule venelastest oli see käitumine meie saatkonna ümber arusaamatu.

— Mis juhtus Argumentõ i Faktõ pressikonverentsil?

— Puhas füüsiline rünnak minu vastu. Olime pressikeskuses, ma istusin peatoimetaja kabinetis ja ootasin pressikonverentsi algust. Ukse taga algas trampimine ja karjumine. Karjuti minu nime, “Andke ta siia!” või “Kus ta on?”. Läks rüselemiseks ründajate ja minu kaitsjate vahel. See oli jällegi üks etapp, kus miilits ei sekkunud nii kiiresti, kui ta oleks võinud. Tegelikult võttis miilitsal ja OMON-il ligi viiskümmend minutit, et olukord maha rahustada ning mässumeelsed noored pressikeskusest välja saada.

— Mis te arvate, mis oleks juhtunud, kui nad oleksid saanud teiega näost näkku kohtuda? Nad ei oleks teid ju ometi füüsiliselt rünnanud?

— No ma loodan, et mitte, aga seda märatsevat jõuku vaadates ei oleks ma millegi üle imestanud. Aga ühe riigi suursaadikule oleks piisavalt häbistav olnud ka see, kui nad oleks mulle lihtsalt midagi näkku röökinud.

— Reedel tuli teade selle kohta, et puhkusesoovitus tuli Saksa ja Vene välisministri ühisel ettepanekul. Kes teid ikkagi puhkusele lubas?

— Saadikut lubab puhkusele välisministeeriumi kantsler. Saatkond oli selleks hetkeks teinud sama hästi kui kõik, mida sai – andnud objektiivset informatsiooni. Meie kahepoolne küsimus oli muutunud Euroopa Liidu küsimuseks, Eesti saatkonna ründamine oli Euroopa Liidu ründamine. Selles olukorras oli näha, et ilmselt pole enam probleemi, kui ma oma puhkuse välja võtan. Muidu oleksin seda teinud nädal varem.

— Kas viimase 15 aasta jooksul on Eesti seisukohti Eesti-Vene ühise ajaloo asjus paremini mõistma hakatud?

— Ajalugu on Eesti-Vene suhetes väga valus küsimus. Vene pool ei taha kohe kuidagi kasutada sõna “okupatsioon”. Päris lõpuni ja ausalt ei taheta rääkida. Mingil hetkel öeldakse: aga me ju palusime 1939. aasta pärast vabandust, oleme ju öelnud, et MRP oli ebaseaduslik, mida te veel tahate? Me tahame ausat hinnangut ka sellele, mis toimus aastatel 1940–1941 ja 1944. Kui Nõukogude sõdur liikus läbi Eesti, vabastades Euroopat natsismist, siis Eestit ta ei vabastanud. Nagu me teame, oli selleks hetkeks Pika Hermanni tipus sinimustvalge lipp, mis asendati Nõukogude Liidu lipuga. See konkreetne sõdur, kes siit läbi läks, ei olegi võib-olla konkreetselt milleski süüdi, probleem on rezˇiimis, mis Eesti territooriumile edasi jäi.

Nende kahe asja lahutamine tundub Venemaal keeruline olevat. Võib-olla tänu viimase aja sündmustele räägitakse asjadest ausamalt.

— Kas Venemaal Nõukogude-ihalus suureneb või väheneb?

— Kindlasti on inimesi, kelle arust peaks Venemaa olema võimsam. On ju ka riigi president öelnud, et Nõukogude Liidu lagunemine oli eelmise sajandi suurimaid geopoliitilisi katastroofe. Vene meedia on väga kontrollitav. Televisioon näitab venelastele üksnes Suurt Isamaasõda, hilisemat ajalugu peaaegu polegi. Regioonides käies olen ikka palunud ennast viia koduloomuuseumisse, et tutvuda piirkonna ajaloo ja inimestega. Üks saalike kujutab, ütleme, aega enne 1941. aastat, siis on mitu suurt saalitäit Suurt Isamaasõda, tänapäevast jällegi üks-kaks eksponaati. Riik ei ole leidnud teisi asju, mille üle uhke olla, mille ümber rahvast ühendada.

— Mis on Eesti-Vene suhetes hästi?

— Meil on väga head kultuurisuhted. Eri Klas on Moskva ühe uhkema ja nüüdisaegsema ooperiteatri Novaja Opera kunstiline juht, vene lavastajad Tabakov ja Sˇapiro teevad väga palju koostööd Eesti teatritega, Linnateater käis hiljuti Moskvas, Margarita Voites käis seal laulmas, igal aastal tähistatakse Georg Otsa sünniaastapäeva. Turismiga võib rahul olla, turistide arv kasvab igal aastal 25–30%. Eelmisel aastal andsime Vene esindustes välja üle saja tuhande viisa. Need, kes Eestis on käinud, tulevad üldjuhul uuesti, koos sõprade ja peredega. Kui me ei ole telekanalites nii nähtavad, siis me läheme nii-öelda dzˇunglitrummide tasemele – inimesed räägivad üksteisele edasi, kes on eestlased ja kuidas nad elavad.

— Kuidas selle rahvustundega on, kui ema on venelane, isaliin jookseb Lätisse ja abikaasa on eestlane?

— Niipalju kui mina oma suguvõsa tagasi tean, ei ole seal tõepoolest tilkagi eesti verd. Emaga räägime siiani vene keeles, laste ja abikaasaga räägime eesti keeles. Eks see rahvustunne ole keeruline küsimus. Aga arvan, et veri, mis su soontes voolab, polegi nii oluline, oluline on keskkond, kus oled kasvanud. Olen eestlane suhtumise, kasvatuse ja mõtlemise poolest. See ei tähenda, et tuleks hüljata oma juured. Selle tõttu, et lapsepõlves rääkisime kodus ainult vene keelt, olen lugenud vene kirjandusklassikat üksnes vene keeles. Et ma räägin perfektselt vene keelt, annab mulle väga suure eelise.

— Miks teie, neiupõlvenimega Marina Rajevskaja, siis nii eestimeelseks muutusite?

— Minu ema arusaam on selline, et kui sa oled venelane, aga elad teises riigis, siis pead seda riiki ja selle rahvast austama. Ma sündisin 1962. aastal, kui oli sügav Nõukogude aeg, nii et mind oleks võidud kasvatada ka selliselt, et oleksin olnud Eesti elust eemal.

— Mis teile diplomaaditöö juures kõige rohkem mõnu pakub?

— Selle töö teeb võluvaks suhtlemine. Kui sa oma tarkust peas kannad ega räägi, pole sellest abi. Sa pead suutma õhtusöögil suu lahti teha, minna võõra inimese juurde ja naeratades juttu alustada. Kui tead, et sa pole üksi ja ajad õiget asja, võid mägesid liigutada. Saatkonnas jõudsime omavahel arutada, kui hea on olla Eesti esindaja – me räägime seda, mida siiralt usume. Kui oleks pidanud hämama, valetama, keerutama, oleks olnud raske.

— Kas kurbusehetki põhjustab Moskvas töö või see, et pere on kaugel?

— Muidugi on aeg-ajalt kurb. Vaatad lapse hindeid internetikoolis ja mõtled: kui ma oleksin praegu Tallinnas, ma ütleks talle... Aga tänu sellele vahemaale olen ka hakanud lastega rohkem suhtlema. Kui vanasti kuulsin tüüpilisi lühivastuseid, siis nüüd tulevad juba terved laused. Mul on tohutult uhke vaadata, et mul on nii tublid lapsed ja abikaasa, kes saavad kodus kõigega hakkama. Moskvas tunnen ma pere poolt meeletut toetust.

Marina Kaljurand

•• Sündinud 6. septembril 1962

•• Lõpetanud 1986. aastal Tartu ülikooli õigusteaduskonna (cum laude), 1992. aastal Eesti diplomaatide kooli, 1995. aastal Ameerika Ühendriikides Tuftsi ülikooli rahvusvahelise õiguse ja diplomaatia magistrina

•• Töö: alates 1991. aastast välisministeeriumis, 1996–1999 Helsingi saatkonna nõunik, 2002–2005 asekantsler juriidilistes ja konsulaarküsimustes,

2004 suursaadik Iisraelis, alates 2005 suursaadik Venemaal