Georg Otsa kehastav Marko Matvere lubab, et kartuseks pole vähimatki põhjust. Muusikal ei too lavale küll ajaloolist tõde, samas on sees Otsa kõik paremad laulud ning olulisemad sündmused tema elust.

•• Kuidas valmib muusikal “Georg”?

Mina ja üks produtsente Anne Veesaar käisime materjali kogumas – Otsa kaasaegsetega kohtumas, intervjuusid võtmas. Ei, sugulasi me ei külastanud, vestlesime ikka Georg Otsa kolleegidega. Käisime ka muuseumides: teatri- ja muusikamuuseumis ning KGB muuseumi arhiivides. Loomulikult lugesime läbi ka avaldatu: raamatud, artiklid jne. Seejärel andsime kogutud materjali üle Urmas Vadile, kes kirjutab sellest näitemängu.

•• Kas materjali oli lihtne kätte saada?

Ei olnud eriti lihtne.

•• Ei oldud nõus rääkima?

Mitte päris seda, aga paljud Otsa kaasaegsed ei ole, nagu temagi, enam elavate kirjas, ja need, kes on – ega nad ei taha jah eriti agaralt kõike välja laduda mingile seltskonnale, kes kukkus ühtäkki näitemängu treima. Aga sõnade tagant ja ridade vahelt on alati võimalik nii mõndagi välja lugeda.

•• Kas nüüd on näidend valmis?

Ei, valmis ei ole, töö alles käib. Lõplikult valmis saab see alles siis, kui tükk on mängukavast maas, siis võib selle valmiskujul paberile kirjutada.

5. septembril algavad proovid. Kõige rohkem erinebki “Georg” teistest muusikalidest puuduva valmisteksti poolest. Just valmimisprotsessi eripära ja lõpptulemuse mitteteadmine tegevat töö loominguliseks. Siiamaani on Matvere osalenud muusikalides, mis kusagil läänes juba sisse töötatud – tema enda sõnul hästitiksuvate masinavärkidega. Nüüd on aga asjaosalistel see vabadus, et kõikidest muudatustest ei ole tarvis teisel pool maakera asuvatele bossidele aru anda. Kõike on võimalik veel juhtida. “Teiseks saab “Georg” kindlasti olema lõbusam, dramaturgiliselt tihedam ning kiirem kui teised muusikalid. Ja loomulikult ka fantaasiarikkam,” lubab Matvere.

•• Kas tulevane muusikal keskendub rohkem Otsale kui inimesele või kui lauljale ja tema rollidele?

Ikka inimesele. Ei tule ajaloolist tõde taotlevat näidendit, ikka fiktsioon ja fantaasia, mis just nimelt uurib suurt isiksust ja kunstnikku, kes Ots kindlasti oli. Tema fenomen on minu arust uurimist ja kujutamist väärt. Meil on õnne, et saame sellega tegeleda, temast ei ole ju millegipärast veel jõutud filmi vändata.

•• Oli ta positiivne kangelane?

Ikka positiivne, kuid valikuid tehes – elas ta ju väga keerulisel ajal. Tema tähelend algas sõjaajal Jaroslavli kunstiansamblites. Kuni Stalini surmani oli raske aeg. Et leida oma tee, pidid inimesed tegema väga raskeid valikuid, ei olnud erand ka Ots. Otsa eraelu peensustega me ei tegele, see las jääb seltskonnaajakirjanduse pärusmaaks. Minupoolne uurimistöö on lõppenud ja pähe talletatud, olen enda jaoks selgeks saanud, milline inimene ta laias laastus oli.

Lavastuse tarbeks teatrialase uurimistööga tegelemine pole Matvere jaoks päris uus tegevus. Aastatel 1987–1992 oli ta kaastegev Merle Karusoo juhendatud Pirgu näitemänguseltsis, kus tegeldi tõsielul põhinevate lavastustega. Näidendi tekst valmis eri sotsiaalseid kihte esindavate inimeste elu ja mõttemaailma uurides, sageli kasutati töödes ka näitlejate isiklikke mälestusi.

•• Kuidas hakkab Otsa karakter muusikalis toimima?

Avalikkusega suhelnud Otsa mäletatakse kui rahulikku, väärikat ja üllast kuju, kes ei sahminud ega sähvinud ringi, oli ikka härrasmees. Kogu see muusikalile iseloomulik möll ja trall käib tema ümber, tema seisab väärikalt seal keskel, selg sirge. Muusikal ja etendus on ehitatud Otsa kujule ümber. Ei ole nii, et tema hüppab sinna ja tänna, ta on nagu sammas.

•• On teil aimu, miks just teid Otsa rolli valiti?

Ma ei oska öelda. Esiteks oli sinna kindlasti näitlejat tarvis.

•• Leiate te enda ja Georg Otsa vahel sarnaseid jooni?

Eeh… ma ei usu, me oleme ikka erinevad isiksused. Võin ainult ette kujutada, millise surve all ta võis olla, kui teiste nõukogude inimeste peade kohale tõsteti. Küll on Georg Ots selle pooleaastase uurimisaja vältel minu jaoks rohkem inimeseks saanud. Enne oli ta ikka Hääl. Talle võrdset lauljat, kes laulaks sellise häälega, et teda viitsiks kuulata, Eestis ei ole.

Otsa fenomen seisneb Matvere hinnangul selles, et Ots ei laulnud ainult estraadi. Sellest tulenevalt olevat talle jälle ooperimaailmas ka veidi kõõrdi vaadatud. Pärast sõda vajasid räsitud inimesed muusikat, et põgeneda hetkeelu rusuvast haardest. Muusikat kirjutati palju, ja kui helilooja sai loo valmis, vaatas laulja selle üle ja laulis kohe kärtsti otse eetrisse. “Mina seda ei suudaks,” imetleb Matvere Otsa muusikateoreetilist kooli, “Ots oli suuteline lugema nooti nagu ajalehte.”

•• Mis on Otsa kõige parem lugu?

Ma arvan, Mister X-i aaria “Tsirkuseprintsessist” ongi üks tema peamisi hitte. On kahte sorti lauljaid – ühed on tehnikud, teiste laulust on näha nende hing. Mina eelistan neid teisi. Tehnikud ei ole huvitavad. Tehnikuna ei ole ka Georg Ots teab mis kuulus mees. Oli temast palju võimsamaid hääli nii Eestis kui ka “laial kodumaal”, aga millegipärast kerkis esile just tema. Just nimelt sellepärast, et ta oskas laulda niiviisi, et see puudutas.

•• Kes hoolitseb “Georgi” muusikalise külje eest?

Erki Pehk – ühtlasi muusikajuht ja dirigent. Tema ülesanne on panna Otsa kõige ilusamatest lauludest kokku muusikaline materjal ja siduda laulud omavahel. Aga üllatusena on Valter Ojakäär, kes omal ajal Otsale laule kirjutas, pärast mitmekümneaastast pausi loonud selle muusikali jaoks laulu. Tegemist saab olema estraadilooga.

Kuna tekst on alles kirjutamisel, on veel vara rääkida liikumisjoonistest. Kuid Matvere lubab, et liikumine tuleb võimas, sest NSVL-i ajal olid kõik liikumisjoonised väga suured ja kummalised. Kuid tegemist ei olevat nõukogude aega tagaigatseva muusikaliga. Sellest johtuvalt saavat ka liikumine ülepakutud ja glamuurse värvingu. Nõukogude aega vaadeldakse groteski kaudu.

•• Kuidas teil tantsimine edeneb?

Väikse tantsusammu võtan alla, aga üldiselt ma ei tantsi. Õnneks ka Georg Ots ei tantsinud.

Ega Matvere lase end sellel pisikesel puudusel häirida. “Koreograafid on mulle ikka mõista ka andnud, et ma pole just esimese otsa tantsija. Eks ma saa sellest ka ise aru,“ heidab ta muhedalt enda üle nalja.

Matvere pole osalenud ka rühmades, kes on pidanud samme õppima. Seni on Matvere laval pääsenud peaasjalikult põgusa tantsisklemisega. Ühes tükis oli tal siiski vaja ka tantsida, ja mitte ainult tantsida, vaid lausa improviseerida. “See polnud nii, et keegi teeb sulle tantsusammud ette ja sina muudkui õpi ära, see tants pidi tulema iseendast. Kui sul seda kudedes ei ole, siis on ikka raske küll,” meenutab Mavere keerulist olukorda. Samas võivat tants väljendusvahendina olla väga huvitav. Näiteks tantsumotiivid Adolf Šapiro lavastustes on tema sõnul väga huvitavad ja omal kohal.

•• Kuna tegemist on vastutusrikka projektiga, siis kas sellega kaasneb ka hirme?

Seoses Georg Otsa fenomeni, müüdi ja mälestusega on see hirm, et vanem publik – need, kes tema ajal elasid, teda armastasid ja seda tänaseni teevad – ehmatab võib-olla ära. Kardavad seda, millega me tegeleme. Mõningad üksikud signaalid on juba tulnud: kas seda ikka on vaja, kas see kuidagi ei vähenda mälestust Georg Otsast või isegi ehk ei musta teda?

Tema kaasaegsed tahavad võib-olla näha reanimeeritud Georg Otsa – meest, kes on hauast üles tõstetud ja riided selga pandud. Seda ei ole, me ei kavatse lavale tuua ajaloolist tõde, samas on näitemängus sees kõik tema paremad laulud ja lood ning olulisemad sündmused tema elust. Me ei ürita kuidagi Georg Otsa suurust vähendada ega tema isikut mingil viisil määrida.

See on asi, mida me natuke pelgame, et äkki vanem publik mõtleb: mis need noored, ise ei tea sellest midagi, keeravad ei tea mis kokku! Niimoodi see ei ole.

•• Mis saavad olema muusikali huvitavamad hetked?

Ilmselt on huvitavad need episoodid, kus näeb eraelulise Georg Otsa muutumist selleks Georg Otsaks, keda massid piirasid ja jälitasid. Venemaalt tuli talle Eestisse järele ju hordide kaupa fänne ja naisi. Selliseid hetki, kus ta sai iseendaga olla, ei olnud liiga palju. See ei olnud kerge. Vaat, neid hetki me uurime ja üritame lavale seada.”

Urmas Vadi: KGB nimekirju ega muidu hulle me ei paljasta

•• Kuidas on Georg Otsast näidendi kirjutamisel omavahel seotud kunst ja tellimustöö?

See on Andrus Vaariku idee – teha Georg Otsast muusikal. Suurepärane ja hullumeelne mõte.

Ma küll ei salli lendlauseid, nagu: selliseid inimesi enam ei sünni, aga nüüd, kui olen tutvunud Otsa elulooga ja kuulanud tema muusikat, saan ma aru, miks tema hääl ja kuju hullutas nii soomlasi, eestlasi kui ka tervet Nõukogude Liitu.

Isegi täna, kuulates tema plaate, on see hämmastav, kui hingestatult ja mõtestatult ta laulab.

Mis puutub minu töösse ja sellesse, kas see on tellimustöö või kunst, siis jah, see on kunst. Arvan, et mul on veel veidi aega vanaks peeruks muutuda ja teha asju mõtlematusest või raha pärast.

•• Kui tõepäraseks või dokumentaalseks lugu läheb?

Me ei tegele dokumentalistikaga, KGB nimekirju ega endiseid kommusid või muidu hulle ei paljasta, see ei huvita mind. Tegemist on ikkagi fantaasiaga, mis on küll tõukunud sellest ajast ning Georg Otsa elust ja loomingust, ja need, kes sel ajal elasid või kel on mingitki ettekujutust, tunnevad kindlasti nii mõndagi ära.

Ent tõukumine Georg Otsast on läinud piisavalt kaugele, et saaks öelda: jah, see oli Georg Ots. See ei ole külmutatud Georg Otsa ülessulatamine, vaid sümbioos Otsa meeletute austajate nägemusest ja Georgist, nagu ta võis oma hinges olla. Aga seda, kes ta oma hinges oli, me ei tea. Võib ainult arvata, et ta oli ehk siiras, aus ja üksildane.

Minu käest on juba küsitud, kas nüüd juhtub Otsaga sama, mis Valdo Pandiga filmis “Kohtumine tundmatuga”. Tahaksin kõigile, kes tunnevad Georg Otsa pärast samasugust muret, kinnitada, et seda ei juhtu. Jah, selles muusikalis võib juhtuda naljakaid ja totraid ja ehk isegi kahtlasi ning süngeid asju, ja isegi kui kõik teised tegelased muusikalis ehk ongi kuidagi nihestatud ja kentsakad, siis Georg ise on kõige normaalsem inimene. Ausõna, ma luban.

•• Kas hakkate ka proovides kaasa lööma või lõpeb teie töö teksti kirjutamisega?

Eks ma ikka hakkan kohal kõõlumas käima ja siis rääkima, kuidas asjad tegelikult olema peavad.

Matvere ja teater

•• Näitlejana on Matvere enda hinnangul nüüd juba kuiv professionaal, keda teatrinäitamisega enam ei raba. “Selliseid hetki ei ole, et lähen teatrisse ja unustan ennast. Mul on üsna piinarikas teatris viibida, ei suuda looga kaasa minna, näen ainult, kuidas see on tehtud – tegematajätmisi ja vigu. Väga harva, kui mõni näitleja väga hästi mängib, unustan end mõneks sekundiks,“ nukrutseb Matvere.

•• Laias laastus olevat näitlemine üldse üks ebaloomulik tegevus, millega täiskasvanud inimene ei tohikski tegeleda. “Laste ja noorte ala – üks trillallaa ja trullallaa. Üks sahmiv ja otsiv vaimukene tegeleb sellega, küps inimene ei tohiks üldse teatris olla,“ leiab Matvere, kui mõtleb oma noorukieale.

•• Eksperimenteerimine on igav. “Teatrisse tulles sai Noorsooteatri Linnateatriks muutumisel Madis Kalmeti eestvõttel aastaid eksperimentidega tegeldud, otsisime uut väljenduskeelt ja vahendeid,” põhjendab Matvere, miks ta ka eksperimentaalses teatris endale väljundit ei leia.

•• “Minu jaoks on siiski olemas vaid psühholoogiline teater. Kui psühholoogiline külg on välja roogitud, siis hakkab mul nii igav, et lõuapärad hakkavad valutama. Plakatlikku näitemängu ma teha ei taha, saksa teater on minu jaoks täielikult välistatud.” Nii tunnebki Matvere vene teatri tiiva märksa südamelähedasema olevat.

Matvere ja muusika

•• Muusikaga hakkas Matvere tegelema hilisteismelisena. Näitlemine teda ei huvitanud, selle juurde sattus ta, nagu paljud näitlejad on avaldanud, juhuslikult. Kuna Matverel muusikaline alusharidus puudub, leiab ta muusiku tee olevat enda jaoks kutsuva ja avastamist vääriva.

•• “Viimastel aastatel on professionaalsed muusikud mind kampa võtnud, kutsunud sinna ja tänna esinema. Selle tõttu on mul praegu elus väga huvitav periood. Nagu mingi hõllandus, sest muusikas on väga palju kaanoneid ja kokkuleppeid, kui neid lastemuusikakoolis õppinud pole, siis täiskasvanuna on seda päris põnev avastada,” rõõmustab Matvere oma praegustest tegemistest rääkides.

Muusikaline etendus “Georg”

•• Libretist Urmas Vadi

•• Lavastuses kasutatakse V. Ojakääru, R. Valgre, G. Podelski, W. A. Mozarti, I. Kįlmįni jt muusikat

•• Lavastaja Andrus Vaarik

•• Muusikaline juht Erki Pehk

•• Koreograaf Jüri Nael

•• Kunstnikud Ain Nurmela ja

Gerly Tinn

•• Osatäitjad Marko Matvere, Ülle Lichtfeldt, Marika Vaarik, Liisi Koikson, Raivo Rüütel, Anne Paluver, Terje Pennie, Ines Aru, Helene Vannari, Kaire Vilgats jt

•• Esietendus 18. novembril Tallinna linnahallis

Marko Matvere

•• Sündinud 4. veebruaril Pärnus.

1986. aastal lõpetas Pärnu I keskkooli, 1990. aastal Tallinna konservatooriumi lavakunstikateedri 14. lennu Kalju Komissarovi juhendusel.

•• 1987–1992 oli kaastegev Pirgu arenduskeskuses Merle Karusoo näitetrupis.

•• 1989. aasta Panso preemia laureaat. Samast aastast tegev ka Väikeste Lõõtspillide Ühingus.

•• 1992. aastal astus näitlejana Noorsooteatri, praeguse Linnateatri ridadesse.

•• 1993. aasta Toruni rahvusvahelise teatrifestivali noore näitleja preemia.

•• 1996. aastal teatriliidu Ants Lauteri preemia.

•• Rolle: August Oja (M. Karusoo “August Oja päevaraamat”, 1989), Mercutio (Shakespeare’i “Romeo ja Julia”, 1992), Athos (Dumas’ ja Nüganeni “Kolm musketäri”, 1995), Septimus Hodge (Stoppardi “Arkaadia”, 1997), Hamlet (Shakespeare`i “Hamlet”, 1999), Bazarov (Turgenevi “Isad ja pojad”, 2002).

•• Osalenud muusikalides: “Kuningas ja mina”, “Vampiiride tants”, “Hüljatud”, “Miss Saigon”, “Helisev muusika”, “Chicago”.

•• Osalenud telelavastustes: “Wikmani poisid” (1995), “M-Klubi” (1996–1998), “Tulivesi” (1994).

Georg Ots

•• Sündis 21. märtsil 1920 Peterburis peatse Estonia ooperisolisti Karl Otsa pojana.

•• 1938 lõpetas Tallinna prantsuse lütseumi.

•• 1942–1944 Tallinna tehnikaülikooli ehitusteaduskonna üliõpilane, osales Jaroslavlis Eesti riiklikes kunstiansamblites.

•• Pärast sõda jätkas õpinguid Tallinna muusikakoolis, mille ta Estonia kooris laulmise kõrvalt 1946. aastal lõpetas.

•• 1945. aastast Estonia solist.

•• 1951 lõpetas õpingud Tallinna riiklikus konservatooriumis Tiit Kuusiku klassis. Õpingute kõrval mängis Estonias kaheksat peaosa. Oli pärast kooli lõpetamist laulmise kõrvalt aasta aega konservatooriumi rektor.

•• 1976. aastast antakse välja Georg Otsa nimelist ooperipreemiat.

•• Tegi elu jooksul kaasa 55 ooperis, operetis ja muusikalis.

•• Mänginud filmides “Valgus Koordis”, “Mister X”, “Kolme katku vahel” ja “Colas Breugnon”.

•• Lavastanud Kįlmįni “Tsirkuseprintsessi” (1964) ja Mozarti “Don Giovanni” (1975, lõpetas Arne Mikk).

•• Georg Otsast tehtud filme: “W. A. Mozart… Georg Ots” (1969), “Georg Ots ja ooper” (1975), “Georg Ots ja operett” (1976), “Muusikarüütel” (1980).

•• 1996 lavastati Tamperes A. Raevuori lauluetendus “Täna õhtul – Georg Ots”.