„Marriage Story” ehk Kas on elu pärast armastuse lõppu?
Kui hakkaksin möödunud aasta Netflixi originaalfilmide edetabelit koostama (materjali jagub), siis teisele ja kolmandale maanduksid ehk „The Two Popes” ja „The Irishman”. Esimesele pikemalt mõtlemata Noah Baumbachi „Marriage Story”, film, mis tõi äsja Laura Dernile parima naiskõrvalosa Kuldgloobuse.
„Marriage Story” avastseeni võiks esimese hooga suisa õhkamisväärseks pidada. Kaks inimest, Charlie (Adam Driver) ja Nicole (Scarlett Johansson) loetlevad, mida nad teineteises armastavad. Ent õndsale hetkele tõmmatakse (filmi)reaalsusega kiiresti vesi peale. See lugu algab tegelikult lõpust. Ühe abielu lõpust. Ja need kirjeldused on kumbki pool loetlenud ülesande korras, mille on andnud vahendaja, kes peaks aitama jõuda sõbraliku ja teineteist mõistva lahutuseni.
Charlie ja Nicole on teatripaar (Charlie on lavastaja, Nicole näitleja), kes on selle hetkeni aastaid elanud ja töötanud Brooklynis ning kasvatavad kaheksa-aastast poega Henryt (Azhy Robertson). Kui Charlie kunstilised ambitsioonid on eelkõige avangardse teatritrupiga seotud, siis Nicole’ile, kunagisele Hollywoodi teismelisele filmitähele, on teater pigem kompromiss. Abielu on otsakorral, otsa on saanud ka Nicole’i huvi teatris mängida ja paar püüab leida parimat varianti, et mõlemad saaksid ka edaspidi lapse jaoks võimalikult palju olemas olla. Ent mõistuslik lähenemine võib osutuda üsna keeruliseks, kui kihistunud on aastate jagu emotsioone: armastust, viha, soojust, frustratsiooni.
Kaks mõistlikku inimest kaotavad eneselegi ootamatult emotsioonide najal loogilise mõtlemise.
Kaks mõistlikku inimest kaotavad eneselegi ootamatult emotsioonide najal loogilise mõtlemise. Nicole tahab jääda Los Angelesse, kus teda ootab telekarjäär, Charlie on veendunud, et nad on New Yorgi perekond ja Los Angeles on vaid vaheetapp. Kuivõrd lapse elust ei taha kumbki välja jääda, on samas linnas elamine mõlema jaoks oluline, ent sellele põrkab eneserealiseerimine. Charlie on võtnud seda kui oma loomulikku õigust ega näe, et filmikarjääri asemel teatri valimine (Charlie teatri, seejuures), on Nicole’i jaoks ohverdus.
Poeg võõrdub isast
Selle kõige keskel on poja heaolu, kes juba mõne kuu jooksul tasapisi isast võõrduma hakkab, ilma et sellel oleks seost kummagi vanema pahatahtlikkusega. On oluline oskus oma valu ja nördimust teise vanema vastu lapsele mitte üle kanda. Küllap kohati on see üsna keeruline ülesanne. Filmi sisu on välisest tramburaist hoolimata eelkõige sügavalt inimlik ja küllap paljud saavad sellega lihtsasti suhestuda.
„Marriage Story” on metafoorses – mõnikord ka otseses – mõttes väga musikaalne film, kus loo jutustamise teenistuses on ka pea iga kaadri kompositsioon. Näiteks avastseen, kus Charlie ja Nicole’i kirjelduste taustaks on pildid nende argipäevadest, on filmitud õla pealt. Kerge värin, rõhk detailidel. Kaamera näitab ükshaaval maja peale ununenud teetasse, põrandale vedelema jäetud riideid, kohvitopse, mida Charlie oma trupile kellegi eelistusi unustamata toob.
Filmi kulminatsioon, vihane vaidlus, tõmbab endasse ka kaameratöö kaudu. Näitlejate ja kaamerate liikumine näib lisavat viitena teatrireaalsuse kihistuse (uksed ja seinad kui aksid). Läbivalt on filmi põimitud visuaalseid viiteid Ingmar Bergmani „Personale” (ja sisuliselt tekib kiire seos „Stseenidega ühest abielust”). Ka üksikud stseenid on visuaalselt märkimisväärsed: hetk, mil Nicole’ile võtte jaoks maske ette proovitakse; halloween’i kostüümides isa ja poeg poes.
Režissöör Noah Baumbach on ise lahutuse läbi teinud (ta oli abielus Jennifer Jason Leighga, leidis aga Greta Gerwigi, kellega on siiani koos), mis loob filmi vastuvõtul mõistetava kiusatuse tõmmata ühendusjooni reaalse eluga. Baumbach ise on öelnud, et lugu on küll isiklik, ent mitte autobiograafiline. Kuivõrd osaliste kinnitamise ajal ei olnud stsenaarium veel lõplikult valmis, aitasid sisule kaasa ka näitlejad. Näiteks olla Laura Derni mängitud advokaat Nora eeskujuks osaliselt advokaat, kellega nii Dern kui ka Johansson oma lahutuste ajal kokku puutusid.
Näitlejate valik on hiilgav. Peale fookuses oleva abielupaari jagub karaktereid, kelle puhul kõige trafaretsem väljend oleks ilmselt „värvikas”. Filmivaataja realistlik kirjeldus sisaldab elemente nagu korduv soov püsti hüpata ja „ihii” või midagi umbes sama tobedat kräunatada.
Traagiline sündmus muutub kohati jaburaks
Samavõrd vürtsika koosluse moodustab advokaatide kolmik, kes mõlema osalise elust läbi käivad ja peamiselt olukorda forsseerivad: eksalteeritud ja rünnakut näiliselt „ausõna vaid viimase variandina” kasutav Nora (Laura Dern), lõukoer Jay (Ray Liotta) ja kompromissidele kalduv, ent kohtuvaidluste olemuse kohta illusioonitu vanahärra Bert (Alan Alda).
Baumbach on suutnud hoiduda abielupaari näidates ühe poole kangelase staatusesse tõstmisest ja teise madaldamisest.
Baumbach on suutnud hoiduda abielupaari näidates ühe poole kangelase staatusesse tõstmisest ja teise madaldamisest. Peaaegu. Mõlemad osalised hoolivad, ent teevad alatuid käike, mõlemad tahavad parimat, ent satuvad vahepeal emotsioonide (ja advokaatide nõuannete) najal iseeneselegi üllatuseks täiesti rappa. Seejuures kipub vaatajana sümpaatia vägisi Charlie poolele, ehkki kiiresti saab selgeks, et tegudes on suhte suurem sigatseja olnud just tema. Tema on see, kes oma abikaasat teatritöötajaga (kus ka Nicole töötab, nii et eriti lähedal) pettis.
Nicole’i tegelaskuju käitumine on loogiliselt mõistetav, aga miskipärast tekib empaatiliselt tõrge. Kas asi on selles, kuidas tegelased on kirjutatud? Näiteks petmisel peatutakse vaid möödaminnes, ehkki petmine puudutab olemuslikult seda, mis lähisuhtes kõige olulisem on: usaldust, austust, lähedust. Või on asi hoopis selles, mida väljendab Nora oma monoloogis, kui nendib, et emalt nõutakse alati rohkem kui isalt? Naiselt eeldatakse täiuslikkust, mehelt lapsevanemana mitte. Kas ka mina vaatajana eeldan, et naine peabki käituma paremini, taluma rohkem? Ja panen pahaks, kui teda näidatakse kui inimest, mitte kangelast?
Teadlikkus soorollidest ja ka klassivahedest on peidetud väikestesse, ent märgilistesse mono- ja dialoogidesse. Baumbach teadustab autorina selgelt, kelle perspektiivist ta filmi esitab. Eks ikka privilegeeritud eduka valge inimese. Seegi markeeritakse ühes dialoogis konkreetselt. Charlie ja Nicole annavad endale aru, et tegelikult näitab ka võimalus end advokaatide juures vaeseks maksta privileegi.
Tervikuna suudab film balansseerida traagika ja koomika vahepeal, hoiduda ülemäärastest tundepuhangutest, aga ka läägusest. Ja annab edasi sõnumi, loogilise, ent mõnikord ununema kippuva: elu jätkub ka pärast armastuse lõppu.
