Thomas Bernhard, kurja ütlemisega austria kirjanik, on kirjutanud: “Tõlkijad on jõledad: vaesed paharetid, kes ei saa oma töö eest mitte kui midagi või ehk ainult kõige madalamat tasu – häbiväärselt madalat, nagu nad ise armastavad öelda –, ja nende töö tulemused on samuti jõledad. Nõnda saabki tasakaal jalule seatud. Sest kui tehakse seda, mis pole midagi väärt, siis ei pea ka selle eest midagi saama. Miks üldse tõlgitakse? Miks ei võiks selle asemel omaenda asju kirjutada?”

Teravdatud aformismidele on iseloomulik see, et neid saab ka ümber pöörata, ilma et tõeväärtus kahaneks. Näiteks: “Luuletajad on jõledad, nad ei saa oma töö eest mitte midagi, aga see pole ka midagi väärt. Miks nad luuletamise asemel hoopis ei tõlgi?” Ometigi kõlaks nende kahe küsimuse kõrval eriti valusalt küsimus: milleks üldse tõlkida luulet?

Et rikastada eesti luulet

On ju tõlkeluule otsekui vastuolu mõistetes, sest luulet defineeritakse sageli just nimelt sellena, mis tõlkes kaotsi läheb. Aga samas pole ühegi rahva luule ilma tõlgeteta kujutletav. Nii on näiteks eestikeelne kunstluule saanud alguse kirikulaulude silbilis-rõhulistest ja riimidega tõlgetest 17. sajandil, ärkamisaegne luule polnuks mõeldav ilma saksa hilisromantikute mugandusteta. Milline oleks eesti luule, kui Suits ei oleks matkinud Leinot, Semper poleks tõlkinud Verhaerenit, Oras Baudelaire’i, Laaban sürrealiste, Kross ja Sang Brechti, Kaalep Lorcat või Pessoat, Paul-Eerik Rummo Dylan Thomast jne?

Väikesel keelel ja luulel lihtsalt ei pruugi alati jätkuda sisemisi arenguressursse. Muutuste tõukejõud tulevad sageli väljastpoolt, tõlgetest. Näiteks paljud tänased fraseologismid on kunagi olnud lihtsalt halvad tõlked – halvad selles mõttes, et on algselt mõjunud võõrkehana, kuni keele immuunsussüsteem nad viimaks omaks võttis. Nii on ka paljud luuleuuenduslikud impulsid tulnud väljastpoolt ja küllap mõjunud algul eesti luules võõrkehana. Siit siis üks võimalik vastus pealkirjas esitatud küsimusele: luulet tasub tõlkida eesti luule pärast, selle võimaluste rikastamiseks. Sel juhul pole ka eriti tähtis see, kuivõrd adekvaatne on tõlge. Näiteks Paul-Eerik Rummo tõlgete põhjal jääb Dylan Thomasest märksa segasem, avangardsem ja sürrealistlikum mulje, võrreldes originaaliga, mis ujub sügavalt ingliskeelse müstilise luule voolusängis. Aga sellegipoolest või just selle tõttu on need tõlked avaldanud eesti luulele suurt mõju.

Et luulest aru saada

Selleks, et nautida võõrkeelset luulet otse originaalis, läheb tarvis erakordselt head originaalkeele tundmist. Luules on juba haruldaste sõnade kontsentratsioon enamasti nõnda suur, et ilma sõnaraamatuta jääb öeldu arusaamatuks. Aga samas pole võimalik luuletust nautida, kui sul on iga värsi puhul vaja mõne sõna tähendust kontrollida. Seetõttu ei jää keskpärasel keeleoskajal muud üle, kui luuletus enda jaoks ära tõlkida, et mõista, millest luuletus on ja kas tegu on hea luuletusega. Vähemalt minu puhul on see nii olnud: väga sageli ma tunnen, et olen luuletusest alles siis aru saanud, kui olen selle mingil, olgugi kohmakal moel ära tõlkinud. Ühe iidse arusaama kohaselt mõistab inimene päriselt ainult seda, mida ta on ise teinud. See kehtib ka luule puhul: lugeja peab luuletuse just nagu kaasa tegema, olema luuletuse kaasautor. Ja eriti lähedane kaasategemisviis on tõlkimine.

Teisalt jälle on T.S. Eliot essees “Luule ühiskondlik funktsioon” juhtinud tähelepanu asjaolule, et luule erineb proosast selle poolest, et isegi kui seda loetakse keeles, mida osatakse väga halvasti, võib see ikkagi anda “vahetu ja ereda, täiesti ainulaadse elamuse”, mingisuguse mõistmistunde. See elamus on ilmselt vajalik algse tõlkimishuvi äratamiseks. Kuid sügavamaks mõistmiseks ja hindamiseks vajab võõrkeelne luuletus tõlkimist märksa rohkem kui romaan – võõrkeelsed romaanid võivad olla arusaadavad ja nauditavad ka suhteliselt keskpärase keeleoskuse korral. Luuletused enamasti mitte.

Kunagi õpetas Ain Kaalep mulle, et ka kõige segasema, assotsiatiivsema või sürrealistlikuma luuletuse puhul peab tõlkija võtma aluseks mingi tööhüpoteesi luuletuse tähenduse terviklikkuse kohta. Segasust ei saa tõlkida lihtsalt segasuseks, sest sel juhul pole ju garantiid, et tõlgitud segasus vastaks algupärandi segasusele.

Värsikultuuri pärast

Sugugi mitte kõik head tõlked ei pääse kaasaegset luulet mõjutama. Ma ei usu, et Alveri “Jevgeni Onegin” või Rajametsa Shakespeare’i sonetid oleksid vahetult osalenud eesti luule arengus. Ja tõlkimine parema mõistmise nimel puudutab peamiselt vaid üksikut tõlkijat ennast. Kuid luule tõlkimiseks võiks tuua veel õigustusi. Näiteks ajajärkudel, kui vormiline, st meetriliselt korrastatud ja riimiline originaalluule mõjub kuidagi museaalselt, võiksid just vormilised luuletõlked (lasteluule ja laulusõnade kõrval) pakkuda head rakendust vormilisele keelevirtuoossusele. Nad hoiaksid elavana üht keelekasutusviisi, mis muidu sööti jääks. Kõige hiilgavamaid eesti keeletrikke leidub ju peamiselt tõlgetes: Jaan Krossi ja Ellen Niidu tõlgitud Tšukovski “Imepuus” või Harald Rajametsa vahendatud Karupoeg Puhhi lauludes või Ants Orase tõlgitud Moličre’i arstide balletis.

Vabavärsiline tõlge on vormilise luuletõlkega võrreldes hoopis teistsugune kunst. Ja vabavärssegi on mitmesuguseid. Mõned Brechti parimad vabavärsilised luuletused on kirjutatud nii, et tõlkijal oleks neid väga raske untsu keerata. Seevastu keeruliste kujunditega ja pikkade lauseornamentidega vabavärsid võivad tõlkes liigliha juurde kasvatada, muutuda lohisevaks, liiaseks ja segasemaks.

Kuidas luuletõlkeid hinnata?

Kõige veenvam tõlkekriitika oleks halb tõlge lihtsalt paremini üle tõlkida ja lasta kolmandatel inimestel üldmulje ja võrdluse põhjal otsustada. Luuletus on enamasti väga tihedalt kokkuklappiv süsteem, milles kõla, grammatika, süntaks ja tähendus on lahutamatult põimunud. Samas peab tõlkija tegema pidevaid kompromisse ning ohverdama mõne elemendi adekvaatsuse teise tasandi adekvaatsuse nimel. Üksikpuuduste kallal norimine jääb seega üpris mõttetuks, kui ei näidata, et paremini tõlkimine on võimalik.

Eriti veidraks võib tõlkekriitika minna siis, kui see lähtub mingitest teoreetilistest eelarvamustest algupärandi kohta, olgu need kirjandusteaduslikud või filosoofilised. Kirjandusteoreetilised kriitikud võivad lähtuda originaali lähilugemisest ja kurvastada asjatult, kui ei leia tõlkes kõiki võimalikke kaastähendusi ja allusioone, just nagu luuletõlkes saaks kõige säilitamine üldse võimalik olla. Filosoofilised luuletõlkekriitikud aga otsivad tõlkest seda, mida Heidegger on Hölderlini, Trakli või Celani juurest leidnud – just nagu oleks nende luuletajate tõlgendamismonopol Heideggeri käes.

Tõlkimist on teoreetiliselt üpris raske õigustada, olgu kõne all luule tõlkimine üldiselt või üksikute luuletuste tõlked. Ometi lunastab selle puuduse praktika: mitmed kõige kaunimad eestikeelsed luuleread või tervikluuletused on ju tõlked.