„Maskis laulja” Jäära ja Vanapagana valmistaja: mask võimaldab anda võimsat energiat

Näitleja, lavastaja ja kunstnik Sandra Lange nendib, et mask võib olla väga võimas. Ent ainult juhul, kui kandjal on selge fookus.

Just praegu toimub lasteetenduste kodufestival, mis kestab 4. maini. Näitleja, lavastaja ja kunstnik Sandra Lange osaleb seal kahe lavastuse ja kolme töötoaga, ent ometi jagub tal praegu vabu päevi. Põhjust ei pea kaugelt otsima – festival toimub veebis. Kõik etendused ja töötoad on juba üles võetud. Kui festival on mõeldud peamiselt lastele, siis Sandra teisi viimatisi tööalaseid tegemisi on suur osa Eesti perekondi näinud täies esinduses ilmselt telerite vahendusel. Nimelt on tema tehtud ülipopulaarse telesaate „Maskis laulja” kaks maski: Vanapagan ja Jäär. Sandra tunnistab, et ta ise jõudis saadete vaatamiseni alles siis, kui Silmamuna maski tagant paljastus endine NUKU teatri kolleeg Kaisa Selde.

Sa oled õppinud Turu kunstiakadeemias nukukunsti. Kuidas sa maskide tegemiseni jõudsid?

Kõik algas sellest, et väikesena läksin Tartu laste kunstikooli ja arvasin pikalt, et minust saab kunstnik. Tuli aga hoopis nukuteatriõpe Soomes, mis paigutus kuhugi alternatiivteatri ja kunsti vahepeale. Seal õpetas üks itaallane meid tegema klassikalisi papjeemašeemaske. Õige pea aitasin maskidega juba kursavendi ja -õdesid ning oli tunda, et mul on selle peale kätt.

Nii et Eestisse jõudes hakkasid peale NUKU-s näitlemise ja lavastamise ka maske tegema?

Esimesed tööd olid elusuuruste karakternukkude tegemine Monoteatrisse („Mees metsast” Mart Müürisepp, lavastaja Rein Pakk) ning Kinoteatri ja Nargen Opera ühisprojekti („Tüdrukud ei nuta ehk Katharina lähetamine”). Ühtlasi hakkasin ma lavastaja- või kunstnikutöö kõrval alati ise nukkude ja maskide nägusid voolima. Ma ei tea, kas ma siis ei usaldanud teisi piisavalt või… Võid ju meistritele teha joonise, aga see on ikkagi kahemõõtmeline, samal ajal kui maski tegemiseks on vaja kolmemõõtmelist skulptuuri ja seal peab juba õige tunne sees olema.

Miks sind maskid tõmbavad?

Mulle meeldib joonistada inimesi ja nende nägusid, teisalt näiteks keskkond ei paku mulle nii palju huvi. Muide, kui olin NUKU-s näitleja, siis üks korduv kommentaar mulle oli see, et liigutan liiga palju oma nägu. Aga kui mängisin nii, nagu justkui pidi, ei olnud ma enda jaoks piisavalt elus.

Mulle meeldivad miimilised ja karakteersed näod ka ilma maskita. Ent mask võimaldab kehastada mingisugust täiesti teistsugust energiat.

Mulle lihtsalt ei sobinud see stiil. Samal ajal sobib see suurepäraselt näiteks klouni tegemiseks. Ehk siis mulle meeldivad miimilised ja karakteersed näod ka ilma maskita. Ent mask võimaldab kehastada mingisugust täiesti teistsugust energiat. Seestpoolt vaate põhjal võin öelda, et see võimaldab muutuda täiesti teistsuguseks olendiks. Mask võimaldab palju suurema energiaga mängida. Maskita mõjuks see veidralt, justkui keegi lihtsalt tõmbleks.

Lasteetenduste kodufestivalil juhendad veebitsi muu hulgas teatraalse joonistamise töötuba. Kuidas selline vorm sinu lavastustesse jõudis?

Olen näinud paari action-kunstniku lavastusi, mis on nukufestivalidel käinud. On joonistatud näiteks liivale või savimaterjalile. Ma ei ole ise jõudnud veel palju katsetada, esialgu olen joonistamise kaasanud kahte lavastusse. Kellerteatri „Canterville’i kummituses” on stseen, kus maalin tegelasi, keda minu tegelaskuju ogaraks hirmutab, ja näitan nende muutumist. See on animatsioonilik lähenemine. Ka kodufestivali kavas olevas „Keisri uutes rõivastes” joonistan etenduse käigus. Kui loen mõnd muinasjuttu või lugu, siis ootan, kas ja millised mõttekujundid minu pähe tekivad, ja hakkan vaikselt leiutama.

Mis töötoas toimub?

Valisin välja mõned action-joonistamise võtted. Näiteks kuidas joonistada tegelast nii, et ta sulgeb silmi või muudab näoilmet; kuidas lisada detaile kasvõi värvi loopides; milliste tegevuste kaudu on võimalik tegelased elama panna. Selleks ei pea tingimata püüdma väga hästi joonistada, võimalusi on palju rohkem. Festivalil on peale teatraalse joonistamise ka töötuba koduste vahenditega maskide tegemiseks. Selle jaoks ei ole vaja midagi spetsiaalselt osta, kasutan asju, mis on inimestel tõenäoliselt juba kodus olemas. Kolmandaks juhendan objektiteatri töötuba.

Lapsed saavad katsetada, kuidas koduseid objekte elama panna.

Lapsed saavad seal katsetada, kuidas koduseid objekte elama panna. Näiteks vaatad lusikale otsa ja mõtled: oo, kui elegantne ta paistab, ehk võiks ta olla naine, kui midagi lisada? Ja sealt juba edasi: kuidas ta liigub, kellega ta võiks kohtuda? Töötoad sobivad lastele alates neljandast-viiendast eluaastast. Festival kutsub üles töötubade tulemusel kodus valminud töid filmima ja saatma. Paremad videod laaditakse Netikino keskkonda. Tahan ära märkida ka selle, et kuna festival on sündinud heategevusfondi Aitan Lapsi, Netikino ning Eesti väike- ja projektiteatrite liidu koostöös, siis on see suuresti teoks saanud ka tänu kõigile inimestele, kes oma pudeleid ära viies klikivad „Aitan lapsi” nupule ja võimaldavad nii lastele teatrit tuua.

Oled ise ka seda nuppu vajutanud?

Olen küll, jah. Mõtlen, mis ma selle mõnekümne sendiga ikka teen, parem on annetada, eriti kui see aitab kultuuri lasteni tuua. Üheksa aasta jooksul, kui fond on tegutsenud, on selle kaudu teater jõudnud umbes 171 000 lapseni.

Kuidas sa veebifestivali osalisena tunned, kas festivalikogemus on võimalik ka ekraani vahendusel kätte saada?

Sellist festivali ei ole minu teada varem toimunud, sest see on ikkagi praegusest olukorrast tingitud. Aga mingisuguse tunde saab ikka kätte, eriti kui lapsed saavad kodus võimaluse töötubades osaleda. Tehnikud on täiskohaga töötades terve eelmise nädala etendusi mitme kaameraga üles võtnud. Kaameratega on võimalik täiesti teistsugust kogemust edasi anda. Üks kogemus kaameratööga oli väljaspool festivali, kui Kellerteatris toimus „Canterville’i kummituse” ülekanne. Minust oli pidevalt meetri kaugusel inimene kaameraga, kellega ma etendust mängides justkui tangot tantsisin. Kaamera oli partner, kellega suhelda. Mängida tuli väiksemalt kui tavaliselt, kõik ei pidanud jõudma saali teise otsa, sest publikut ju saalis ei olnud.

Teatrimaailmast telemaailma. Sa oled valmistanud saatesse „Maskis laulja” kaks maski, Jäära ja Vanapagana. Jälgid saadet huviga?

Kui nägin, et Silmamuna maski alt tuli välja NUKU näitleja Kaisa Selde, siis otsisin saatelõigud üles, et teda kuulata.

Mis, sa päriselt ei vaadanud enne isegi selleks, et näha, kuidas sinu tehtud maskid laval tööle hakkavad?

Ma ei ole, jah, vaadanud. Tegelikult võiksin vist küll... Paari videot olen näinud, maskiga liikuda on tegelikult ikkagi päris keeruline. Mask võib olla tohutult võimas, aga kui sa paned lihtsalt mingi asja pähe ja liigud sellega ilma selge fookuse ja õige kehakeeleta, siis… sul ongi lihtsalt mingi asi peas.

Olen märkama hakanud, et maskide viga ongi sageli hoopis selles, et tehakse ilus sümmeetriline mask, mida on kena vaadata väljaspool lava, aga ta ei tööta lava peal, sest on staatiline.

Võib-olla on see ka põhjus, miks mul on raske saadet vaadata. Näen juba, kuidas tegevus võiks olla maskidega paremini kooskõlas. Kuigi numbritesse on korralikud liikumised tehtud, on maskiga liikumine minu jaoks väga spetsiifiline. On vaja leida kehakeel, mis loob terviku tunde.

Räägi pisut nende maskide taustast. See töö jõudis sinuni saate kostüümikunstniku Liisi Eesmaa kaudu. Kuidas protsess välja nägi?

Liisile tuli see töö vist üsna ootamatult ja seega oli tarvis suurt meeskonda, et töö üsna lühikese ajaga ära teha. Ta otsis igalt poolt inimesi, kes oskaksid maske ehitada, ja jõudis minuni Mart Müürisepa kaudu, kellele olen kunagi ühe lavastuse jaoks nuku ehitanud. Liisi oli välja mõelnud karakterid. Ta tahtis Vanapaganat, kes oleks inspireeritud Jüri Arraku töödest, ja Jäära. Algul küsiti maske, aga tuli välja, et tahetakse sootuks tervet pead. Minu jaoks tähistab mask midagi muud. See oli esimene kord, kui mulle nii paljus ette öeldi, mida teha. Liisile meeldib sümmeetria, tal on väga puhas silm, ta ajab selles ka põhjalikult joont ja kontrollib palju, mis on iseenesest tore. Samal ajal olen ma harjunud tavaliselt ise otsustama, nii et olin esimest korda elus olukorras, kus tundsin end täitvat pigem butafoori rolli. Vastutus oli kellelgi teisel. Ent kõige suuremad asjad võivadki sündida kellegagi koostöös.

Kui kaua maskide tegemine aega võttis?

Ühe maski peale läks umbes kaks nädalat igapäevast tööd. Need on kõige suuremad maskid, mida ma kunagi teinud olen, ehkki väga rasked need lõpuks ei saanudki.

Millised on sinu järgmised maskimaailmaga seotud tegemised?

Ma olen juba mitu aastat oodanud võimalust üks mask töösse panna. Kellerteatris tuleb lavale „Madame Brigitte”. See on lugu ühest hilises keskeas naisest, kes püüab endiselt noor olla. Ta pole leidnud armastust, elab illusioonides ja nutab minevikku taga. See on natuke nagu koroonaaeg – ta elab oma elutoas ja kujutab ette, et kogu draama toimub seal. Tegin maski kolm aastat tagasi, aga elu on nii tihedalt vahele tulnud, et lavastust tegema saan hakata alles nüüd.

Räägi veidi, millest sa oma maskid teed.

Tihti kasutan maskide ehituseks Worbla termoplasti. Tutvusin selle materjaliga Belgias töötades ja tõin selle ka NUKU teatrisse. See näeb välja umbes nii, et valmistad esmalt skulptuuri ja siis hakkad töötlema termoplastist lehte. Kuumutad seda kuumapüssiga, materjal hakkab vaikselt pehmenema ja sa saad selle skulptuurile peale suruda. See jääb reljeefne, puhas ja ilus. Kui kasutad skulptuuri peal näiteks paberimassi, jääb see pisut ümaram, teravusi on raskem esile tuua.

Ka teatrisaalis istudes vaatad maske ja nukke kriitiliselt?

Näen sageli, et nukud ei ole nii hästi tehtud, kui võiksid olla. Me tahame ju vaatajatena nendega mingil moel samastuda. Nii et ma olen üsna kriitiline, jah. Jälgin mõningaid maskitegijaid ka Instagramis. Ande näed kohe ära. Näiteks võib tuua Belgia maskikunstniku Natacha Belova või perekond Sartoride maskid. Nad on teinud suurepäraseid commedia dell’arte maske. Kui olen neid vaadanud, siis esimese hooga tunduvad need justkui ilusad ja sümmeetrilised, ent eri nurkade alt vaadates näen, et pooled on täiesti eri mõõtudes. Olen märkama hakanud, et maskide viga ongi sageli hoopis selles, et tehakse ilus sümmeetriline mask, mida on kena vaadata väljaspool lava, aga ta ei tööta lava peal, sest on staatiline.

Mask võib olla tohutult võimas, aga kui sa paned lihtsalt mingi asja pähe ja liigud sellega ilma selge fookuse ja õige kehakeeleta, siis… sul ongi lihtsalt mingi asi peas.

Maskis peab sees olema mingisugune liikumine, erinevad vormid. Ta peab olema kohati tasakaalust väljas, sest just need vormid ja jooned on need, mida vaataja hakkab eri hetkedel erinevalt tõlgendama. Etenduse kurbadel hetkedel tõlgendad maski kurva näona, lõbusatel naeratavana, ehkki maski enesesse ei ole midagi sellist sisse kirjutatud. Just nii head maskid toimivadki.

Lasteetenduste kodufestival

Heategevusfond Aitan Lapsi, Netikino ning Eesti väike- ja projektiteatrite liit korraldavad lasteetenduste kodufestivali, mis toimub 4. maini Netikino keskkonnas. Kahe nädala vältel näidatakse www.netikino.ee keskkonnas tasuta üle 25 teatrietenduse ja teatriteemalise töötoa, mis on mõeldud lastele. Seni on kavasse oma etendusi pannud juba palju lasteteatreid, kuid programmi saavad täiendada kõik Eesti teatrigrupid. Iga päev kell 12 lisandub Netikino keskkonda üks kuni kaks uut teatrietendust või töötuba. Töötubades omandatud teatriteadmisi saavad lapsed kodus järele proovida, filmida ja materjali festivali korraldajatele saata. Silmapaistvamad klipid jõuavad järgmistes töötubades ekraanile. Festivali programm on tasuta vaatamiseks www.netikino.ee voogedastuskeskkonnas vähemalt suve lõpuni. Festivali programmi etenduste lisamiseks palutakse filmitud materjal festivali korraldajatele saata aadressil [e-mail]. Teatrietendused on kõigile tasuta.