Mati Küti maailm kerkib unenäost

Näituse „Unekaldad” maalid ei kuulu ärkvelolija silmaga nähtavasse maailma.

Meie karikaturistidega kipub ikka minema nii, et algul avaldavad nad oma pilte ajalehtedes, siis lisandub animafilm ja lõ-puks ka vabalooming kujutavas kunstis. Samamoodi on arenenud ka Priit Pärna loometee. Midagi on nad oma karikatuuridest kaasa võtnud ja see pole n-ö tõsistel kunstnikel lasknud neid ka väga tõsiselt võtta. Seda enam, et nii Pärn kui ka Mati Kütt pole süstemaatiliselt kunsti õppinud – üks on õppinud bioloogiat ja teine energeetikat. Kui muidugi välja arvata, et Kütt käis Viljandis Juhan Muksi ateljees. Paraku on Eesti kunstimaailm ikkagi väga suletud ja kui sul polnud ERKI diplomit, siis ei pääsenud sa eriti lihtsalt siseringi. Üheks väljundiks sai animafilm, mis on toonud meile palju kuulsust ja auhindu.

Mati Kütt alustas karikaturistina 1974. aastal, õlipastellideni jõudis ta 1980. aastate alguses ja juba 1982. aastal esines vabariiklikul noortenäitusel. 1981. aastal valmis lühianimatsioon „Monument”. Tema parimaks joonisfilmikunstniku tööks autorifilmina peetakse „Labürinti” (1989). Kogu Küti loomingut, medaleid ja preemiaid ei jõuaks siin üles lugedagi.

Sürrealism ja psühhedeelia

Praegusel näitusel pole jälgegi omaaegsest karikatuursest groteskist. Pealkiri „Unekaldad” annab ka võtme õli ja isegi tõrvaga tehtud maalide vaatamiseks. Kütt ise ei salga oma sümpaatiat sürrealistide, eriti Magritte’i vastu, kuigi tema enda maalides on vähem kujutluslikku alget.

Maalid peale ühe on mustvalged, millest kumab tugevalt läbi hõbedane sära. See teebki Küti maalid lummavaks. Magritte kasutas sellist olekut, mida psühhiaatrite keeles nimetatakse hüpnagoogiliseks uneks. See on hetk, kui inimene hakkab juba uinuma ja ilmuvad esimesed unenäopildid, kuid teadvus on alles ärkvel. Siis tuleb kähku üles karata ja need pildid visandada, sest hommikul ei pruugi kõike unes nähtut mäletada. Ma ei tea, kas Kütt sellist meetodit kasutab, kuid tema maalid ei kuulu ärkvel olija silmaga nähtavasse maailma. Ütleksin, et need on kuidagi psühhedeelsed, kuigi ma ei usu, et neid oleksid inspireerinud mingid psühhotroopsetest ainetest tekkinud hallutsinatsioonid. Sellistel ainetel põhines sürrealism ja 1960. aastate liikumine, kus mängu tuli LSD. Pigem viitaksin näituse motole, milleks kunstnik on valinud Kristiina Ehini luuleread: „Olen kütt udusel unekaldal / kütt, kes ei lase / silmist.”

Näitus

Mati Küti

„Unekaldad”

Draakoni galeriis 6. veebruarini