Mati Kütt: Dalí vuntsidega sürrealist
— Nukufilmi „Taevalaul” tegemise kohta on olnud juttu, et selle filmiga alustati palju aastaid tagasi. Aga vahepeal valmis muudki. Kas siis „Taevalaul” valmis kõrvuti teiste töödega?
— Seda mitte. Mitut asja korraga mulle ei meeldi teha. Film lihtsalt seisis pikka aega. Esimese „Taevalaulu” stsenaariumi variandi tegin umbes kümme aastat tagasi. Ma mõtlesin selle teha elavate näitlejatega lühimängufilmina, kus on kasutatud ka animatsiooni ja piksillatsiooni tehnikaid.
See pidi tulema pooletunnine film. Pakkusin loo Nukufilmile, produtsent Arvo Nuudile see meeldis. Me lõime filmi kõik kulud kokku, tuli kolm miljonit krooni. Eesti filmi sihtasutus pidas seda kalliks. Tollal jäeti projekt tallele.
Aastal 2003 kirjutasin uue stsenaariumi, selle nimeks sai „Põõsa observatoorium”. Seegi oli mõeldud lühimängufilmina, kus on ka animatsioon. See oli lugu mehe-naise tunnetest, mis pärast kuuma pulmaööd jahtuvad nagu kustunud planeedid. Mees on poeet ja naine kaunitar, ühesõnaga koletise ja kaunitari lugu. Arvo Nuudile see lugu sobis. Filmi sihtasutus lükkas ka selle tagasi.
Kolm aastat tagasi lugesin ma „Taevalaulu” stsenaariumi uuesti üle ja leidsin, et selle võiks ikkagi ära teha. Et kui leian teise tootja, ehk saab selle käiku anda. Kui ma läksin selle jutuga Arvo Nuudi juurde, ütles ta mulle, et kui sa suudad kuu aega kannatada, siis ehk saame ta käiku anda. Talle see lugu meeldis. Asjad hakkasidki arenema.
— Kuidas?
— Tootja seadis mulle tingimuseks, et see peab olema klassikaline nukufilm. Et see annaks stuudio palgal olevatele inimestele tööd ja leiba. Nukufilmina tegemine tähendab, et tuleb teine tinglikkuse aste. Aga ma mõtlesin, et mis see minu hea idee ikka tolmab, teeme ära.
See tähendas minu jaoks ümberkirjutamist. Kirjutasin uue versiooni, kus palju muutus. Tegelasi tuli juurde. Materjal tihenes, ma sain aru, et sellises loos peab andma ka pausikohti. Poole tunni pealt kasvas film 45 minuti peale. Mul tekkis selle pärast stuudioga konflikt, sest seal on vahe sees.
Ma ütlesin, et nagunii filmime rohkem materjali, kui filmi sisse läheb. Võtke julgus kokku, tehke üks reaalne eelarve. Siin on palju tegelasi, see on keeruline film. Tehti eelarve. Saime selle raha Eesti filmi sihtasutusest masu ajal kätte.
See 45-minutine pikkus on filmi levitaja jaoks üks keeruline asi. Lühianimatsioonfilmid on kuni pooletunnised. Pikkade alla „Taevalaul” ei mahu. Ma ei kujuta ette, kuidas „Taevalaul” festivalidel käima hakkab, kui ta võistlusfilmide reglemendile päriselt ei vasta. Teisalt on Eestis tsükkel kahe filmi vahel neli-viis aastat. Järgmist korda, millal jälle teha saab, ette ei tea. Kui ma saan teha, mida tahan, siis ma sülitan formaatidele.
Mina olen teinud seda filmi siiralt. Tegin 45-minutise variandi, nagu ta olema peab. Ma ei keela tootjal lõigata kokku pooletunnist, mida saaks festivalidele saata. Ainult et praegu tundub mulle, et Arvo Nuut ei söanda seda teha.
— Mida annab üldse see animafilmide festivalidel käimine?
— Tasub käia. Üks kirjanik kuulutas, et tal pole aega kolleegide teoseid lugeda. Nii suur on tema ego. Ma arvan, et peab olema kursis mitte ainult oma valdkonnaga.
Suuremad rahvusvahelised festivalid toimuvad üle kahe-kolme aasta, seal saab ülevaate viimasel ajal toimunust.
Olen teinud Norras, Leedus animafestivalidel žüriitööd ja vaadanud läbi tohutu massi filme. Siis näeb seda, mis vahepeal uut kunsti tulnud, ja ka seda, mida tasub vältida. Väga kasulik on suhelda kolleegidega. Vahepeal siin kerkis jutt, et miks kulka toetab välismaasõite. See on rumal jutt. Siin meie kamaral istudes jäädki väikeste asjadega tegelema.
— Miks on Mati Küti animafilmid kasutatud tehnikate poolest nii erinevad?
— Maalikunstis on olemas maneristid, kes jäävad oma leitud tehnikate raamidesse. Mina kardan ohtu stagneeruda.
Mind huvitavad uued materjalid. Neis on nii palju huvitavat. Nad sunnivad sisuliselt revideerima oma seniseid meetodeid. Tahan katsetada, mida annab teha ja mida ei. Tahan erinevaid tehnikaid kokku miksida.
Ma tahaks ikkagi varsti hakata tegema oma „Põõsa observatooriumi” filmi. Ja just lühimängufilmina, kus on elavad näitlejad. Mind võlub realismilähedane stiil. Inimese nahk on oma faktuurilt ikkagi teistsugune kui virtuaalnuku oma, seal on vesi ja orgaanika. Või siis elava inimese silm, seal on läige ja sügavus. Tahaks väga teha filmi, kus on lisaks animatsioonile ka elavad näitlejad. See tõmbab.
— Maalikunstnik Mati Kütt on nagu rohkem oma käekirja juures kinni kui filmimees. Missuguses suhtes need kunstid omavahel on?
— Liikuv pilt räägib minu kaoks rohkem kui staatiline.
Olen saanud mõnest oma maalist ainest mõne filmiepisoodi jaoks. Mõnest filmi teemast olen teinud maali. Maali puhul olen ma vanamoeline. Mul on van Goghi pintslilöök, peene pintsliga. Ei lahmi.
Kui sa valge lõuendi ette tuled, siis sa ei tea, mida hakkad tegema. Pärast filmitegemist on teraapiline siesta molberti ees. Töö suure kollektiiviga väsitab.
— Ometi on kollektiivis, kus teised oma loova ande mängu panevad, omad võlud?
— Osa inimesi ootab, kuni käsk tuleb. Teine pakub ise ja see annab teosele palju juurde. Eriti tahaks tööd teha Nukufilmi operaatori Urmas Jõemehega.
Ma valmistan lavastust väga detailselt ette, annan konkreetse värvimaailma. See ei välista lõtku, mängumaad. Päris kõike ma ei selgita, loodan kaaslooja mõistusele.
Kui stuudio inimesed usuvad seda lugu ja seda maailma, mida teeme, siis on see eriline. „Taevalaulus” läks see korda, tulemuses oli näha.
— Praegu käivad vaidlused Eesti filmi sihtasutuse poliitika üle – raha ja tööd saanud paistavad olevat rahul ja teised, kes ei saa, rahulolematud. „Taevalaul” on saanud raha ja edukalt valmis. Kas see määrab ära arvamuse, et filmipoliitikaga on kõik korras?
— Ma ei ole rahul ainuisikulise otsustamisega, mis sai alguse juba Jaak Lõhmuse peaeksperdina töötamise perioodil. Tahaks näha, et neid arvamusi, mida ühe või teise projekti kaalumisel arvestatakse, oleks mitu, vähemalt kolm. Olen ise žüriides olnud ja tean, et iga arvamus on subjektiivne. Tahaks, et eluõigust saaks ka need väärt projektid, mis ainuisikulise otsustamise puhul poolehoidu ei leia.
Mind häiris Postimehes avaldatud Arko Oki sõnavõtt, mis väitis, et animaatoritel on omaette rida, miks nad tükivad mängufilmitegijate mängumaale. Sealsamas väljaöeldud mõtete puhul olen ma paljudega päri. Aga mu meelest ei ole vaja vastandada mängufilmitegijaid ja animaatoreid.
Piirid eri filmialade vahel kipuvad hägustuma. Kõik filmid teevad järeltöötlust, mis on ju oma sisult animatsioon. Animatsiooni elemente kasutavad nii dokid kui ka mängufilmid. Kui inimesel on hea idee, peaks ta olema teretulnud. Pole vaja vinguda, et mis te tulete meie mängumaale.
EFSA ei saa tekitada rohkem raha, kui neile riigieelarvest antakse. Ega sihtasutuse ametnikud saa tõusta barrikaadidele ja nõuda raha juurde. Selleks on inimesed, kes meid esindavad ja kes peavad mõistma, et ilma kultuurita poleks meid olemas.
— Filmirežissöörid pääsevad löögile harva, kahe teose vahele võib jääda mitu aastat. Kuidas igapäevane leib filmitegija lauale tuleb?
— Ega ei saa loota, et alati saad leiva lauale. On olnud keerukaid olukordi, kus pole raha elamise jaoks. Õnneks mu naine Riina on tööl taanlastele kuuluvas animatsioonistuudios A-Film.
Mul on olnud justkui hea kaitseingel. Olen saanud tellimusi, mis on tasuvad. Ühe tellimuse sain Jaapanist, mille realiseerisin joonisfilmina, teine tuli niisamuti Jaapanist, see oli reklaamfilmi tellimus, mis valmis nukkude abil. Sellised tellijad käivad usinalt arthouse-animafestivalidel ja valivad oma kommertsprojektide jaoks välja sobivaid inimesi. Ju ma seal neile silma jäin.
Need Jaapani tellimused on olnud tähtsad. Sain tagasi osta oma kodu. Olime niinimetatud heausksed vahetajad, kes olid vahetanud korteri tagastamisele kuuluvasse majja. Meid ähvardas väljakolimine. Kui tuli tellimus Jaapanist, siis sain tänu sellele oma korteri välja osta.
Olen õpetanud Ameerikas. See on hästi tasustatav töö ja mind on kutsutud tagasi. Aga seda tehes ei jää muuks aega. Kui sul on aga endal ideid ja kui saab filmi teha, siis ma eelistan olla vabakutseline.
— Kuidas on maalidega? Kes neid ostavad? Kas on tekkinud kollektsionäärid, fännid, kes huvi tunnevad?
— Mul oli Haus-galeriis näitus „On/Off Ameerika” ja sinna tuli üks arst, kes oli praktiseerinud Ameerikas. Ta ostis kohe palju ja ka nüüd külastab vahel ateljeed. Ega galeriid eriti infot kunstnike kohta välja ei anna.
On ka teisi. Need, kes ostavad, on enamasti pankurid, arstid, juristid…
Minu pilte on ostnud tuntud vene muusikakriitik Artjom Troitski, kellel on korralik moodsa kunsti kogu. Ta nägi mu pilte Haus-galeriis. Ta tundis Hardi Volmerit ja Hardi tõi ta minu juurde. Hiljaaegu oli Troitski kogude põhjal näitus ArtDepoo galeriis Jahu tänaval.
— Kui palju suhtlemine kollektsionääridega tagasisidet annab?
— Saan infot, mis aitab kunsti lugeda. Minu enda kogu mu väikeses korteris pole suur. Olen mõne pildi vahetanud, mõne ostnud. On huvitav minna ateljeesse ja vahetada mõtteid.
— Kuidas on suhted kahe erineva tsunftiga: filmimeeste ja maalijatega?
— Maali alal olen ma rohkem autsaider. Mul on olnud ennast raskem teostada. Aga ma ei muretse väga selle pärast.
— Mati Küti loomingut on liigitatud sürrealismi alla. Kas on olemas oma eesti sürrealism? On veel teisi tegijaid?
— On luulet, Laaban, Ehin. Pean väga Ehinist lugu. Kunsti alal on Ilmar Malin. Tema poeg Jaan kirjutab luuletusi.
— Laabani luuletuse „Substantia Stellaris” põhjal valmis ka lõik luuletajatele pühendatud animakassetis.
— See oli väga huvitav väljakutse.
Loen viimasel ajal palju luulet. Nii nagu paljud inimesed, kirjutasin noorena ise veidi. Hea luule iga silp hakkab midagi tähistama.
Olen vaadanud huviga Eesti Televisioonis olnud luulesarja. Minu meelest on väga hea, et ta on. Mõni on küll öelnud, et osa lugejaid ei oska luuletusi lugeda, näitlejad loevad paremini. Minule on väga huvitav vaadata, kuidas autor ise oma luuletust loeb.
— Sürrealistid on oma poliitiliste vaadete pooles hoidnud ligi anarhistidele, kes hindavad isiku vabadust. Kas Eestis on küllalt vabadust?
— Praegu on vabadust piisavalt.
Vabaduse kärpimine võib olla loov faktor. Tuleb rääkida teistmoodi, keerulisemalt. Ma ei nutaks selle üle, et keegi praegu ahistab.
Vabadust ei saa kunstnikult ära võtta. Isegi kui kirjutusvahendid ära võtta, see ei aita. Inimese pea on tohutu reservuaar, kuhu mahub väga palju mõtteid.
— Kust on pärit Mati Küti vuntsid? Kas neis võib näha lugupidamisavaldust sürrealismi klassikule Salvador Dalíle?
— Pean Dalíst lugu, olen käinud tema muuseumis.
Minu mõlemal vanaisal, Jüril ja Juhanil olid vuntsid. Mäletan, et kui tegin tareukse lahti, nägin neid vuntsi keerutamas. Inimesed teevad ikka jõudeajal parasiitliigutusi. Nad olid stiilsed mehed.
Minu isal ei olnud kunagi vuntse. Ka praegu on vuntsid out. Mina nii selle asja peale ei vaata. Hea on keerutada vuntsi.
Mul ei ole ka midagi selle vastu, kui vaadatakse mu vuntse kui austusavaldust Dalíle. Ta oli heas mõttes hullumeelne kunstnik.
— „Taevalaulus” on üks tähtis tegelane hulluarst Sigmund Freud. Kuidas see tegelane filmi tekkis?
— Olen lugenud ta töid ja mind on huvitanud, kuidas ta mõtestab lapsepõlveperioodil kogetut. Mina olen selles eas, kus hakkad elus tagasi vaatama. See film on kui kosmosereis minu enda sisse.
Mõned Freudi teooriad ei ole mitte teaduslikud, vaid on pigem literaadi omad.
Ma kasutan filmis ainsat Freudist tehtud lindistust, mille ta tegi 1938. aastal Ameerikas, tutvustades oma peamist patsienti, poolearulist naist. Tekst on väga koomiline, Freud seal kiidab ennast. Seal on tõstetud hääle kõrgust, nii et tekib kontrast selle Freudi kõnega, mida loeb sisse Jaan Ruus.
Ma olen väga rahul Jaan Ruusiga, ta läks oma rolli sisse. Jaan väga innustus tööst, meenutas saksakeelseid laule, mida lapsepõlves laulis.
— Mis saab „Taevalaulust” tulevikus? Kuhu film veel jõuab?
— Film linastub Rotterdami festivalil. See peaks varsti algama.
Ma tean, et paljud inimesed viimistlevad oma filme veel pärast esilinastust. Ikka parandavad midagi. Mina olen teistsugune, ma tahan teosest lahti lasta. Et jäta pigem viimane pintslilöök tegemata. Las teos elab oma elu. Teos hakkab ise rääkima.
Tean, et „Taevalaulu” näidatakse 29. jaanuaril Eesti Televisioonis. Mul on selle üle hea meel. Eriti ETV2 on koht, kus on viimasel ajal olnud hea filmivalik, seal on kvaliteetset loomingut. Selle vaatamine on üks harimise viis.
Kes ta on?
Mati Kütt
Sündinud 5. aprillil 1947 Tallinnas
•• 1965. aastal lõpetas C. R. Jakobsoni nimelise Viljandi 1. keskkooli.
•• 1962–1963 õppis Viljandis Juhan Muksi stuudios maalimist.
•• 1965–1968 õppis Tallinna polütehnilise instituudi energeetikateaduskonnas.
•• 1974–1994 töötas Tallinnfilmi stuudios Joonisfilm.
•• 1994–1995 töötas stuudios Eesti Joonisfilm.
•• 1995. aastast vabakutseline kunstnik.
•• 1985. aastast Eesti kinoliidu liige.
•• 1999. aastast Eesti kunstnike liidu ja Eesti maalikunstnike liidu liige.
Filmograafia
1981 „Monument”
•• Üks novell joonisfilmist „1+1+1” koos Heiki Ernitsa ja Valter Uusbergiga
1988 lühinukufilm
„Animeeritud autoportreed”
•• Esilinastus 1989 Annecy festivalil Prantsusmaal
1989 „Labürint”
•• Eksperimentaalfilmi auhind Cinanima rahvusvahelisel animafilmide festivalil 1990 Portugalis Espinhos, eriauhind Tampere rahvusvahelisel lühifilmifestivalil 1990 Soomes
1992 „Sprott võtmas päikest”
•• Žürii diplom rahvusvahelisel lühifilmifestivalil 1993 Prantsusmaal Clermont-Ferrandis
1995 „Plekkmäe Liidi”
•• Keskkonnaministeeriumi auhind 38. Leipzigi rahvusvahelisel dokumentaal- ja animafilmide festivalil 1995 Saksamaal, žürii eriauhind Oslo rahvusvahelisel animafilmide festivalil 1996 Norras, Montecantini panga auhind Terme filmifestivalil 1996 Itaalias
1997 „Põrandaalune”
•• Žürii auhind Pärnu animafilmide festivalil, I auhind A-kategoorias Ottawa rahvusvahelisel animafilmide festivalil 1998 Kanadas, parima animafilmi auhind 41. Leipzigi rahvusvahelisel dokumentaal- ja animafilmide festivalil 1998 Saksamaal, Eesti kultuurkapitali aastapreemia 1998
2002 „Nööbi odüsseia”
•• Eesti kultuurkapitali aasta parima animafilmi preemia 2002, Kunsti arendusfondi eriauhind rahvusvahelisel animatsioonfilmifestivalil KROK 2003 Ukrainas, parima kujunduse auhind 4. rahvusvahelisel animatsioonfilmifestivalil Fantoche 2003 Badenis Šveitsis
2006 „Une instituut”
•• Eesti kultuurkapitali aasta parima animafilmi preemia 2006, parima animafilmi preemia 18. Riia rahvusvahelisel filmifestivalil „Arsenals” 2006 Lätis, žürii diplom Leipzigi rahvusvahelisel dokumentaal- ja animafilmide festivalil 2006 Saksamaal, grand prix Riia rahvusvahelisel animatsioonfilmide festivalil Bimini 2007 Lätis, Põhjamaade ja Balti animafilmide festivalide auhind ANOBA Fredrikstadi animafilmide festivalil 2007 Norras
2007 „Substantia stellaris”
•• Lühilugu luulekassetis „Must lagi”
2010 „Taevalaul”
•• Eesti filmiajakirjanike ühingu aasta filmi auhind 2010
Isikunäitused
•• 1985 õlipastellide näitus Tallinna Kinomajas
•• 1990 „Sprott võtmas päikest”, õlimaalid Art Amy Gallerys Vaasas
•• 1993 õlimaalid Vaal-galeriis Tallinnas
•• 1995 „Kadunud piip”, kolmemõõtmelised maalid Vaal-galeriis Tallinnas
•• 1997 „Nelgi observatoorium”, õlimaalid ja installatsioonid Galleria 1-s Turus
•• 1998 „Liikumise mehaanika dekonstruktsioon”, õlimaalid tselluloidil ja installatsioonid Wallack Galleries’is Ottawas
•• 1998 installatsioonid, „Kadunud piip” ja õlimaalid (Jaapani filmiseeria) Gallery Langes Utrechtis
•• 2003 „Uudised”, õlimaalid Eesti Majas New Yorgis
•• 2004 „On/Off Ameerika”, õlimaalid Eesti Ühispanga galeriis Tallinnas
•• 2004 „Rogerwieki kasvuhoone”, õlimaalid ja installatsioonid Hobusepea galeriis Tallinnas
•• 2006 „Universumi lollikene”, õlimaalid Eesti põllumajandusministeeriumi galeriis Tallinnas
•• 2007 „Zeitgeist”, õlimaalid Endla teatri galeriis Pärnus
•• 2008 „Knockin’ On Heaven’s Door”, õlimaalid SEB panga galeriis Tallinnas
•• 2010 „Unekaldad”, õlimaalid Draakoni galeriis Tallinnas
