.
„Ma ei teadnud Valgrest eriti midagi,” rääkis Põldre. „Olin näinud ja kuulnud kodus ema sünnipäevadel naisi laulmas neid igatsevaid, kõigile tuntud viise. Poisikesena olin aknast alla vaadates näinud, kuidas kaks kõhna meest aitasid veel kõhnemal kolmandal mehel akordionikasti vedada. Harilikult sisenesid nad meie maja all asuvasse õllebaari. Andekas mees, aga joob, räägiti. Nime teati – Raimond Valgre.” Nõnda meenutab oma esimesi kokkupuuteid legendaarse helilooja ja tema loominguga Mati Põldre, mees, kelle mängufilm „Vanad armastuskirjad” on suur film väga mitmes mõttes.
« Avalehele 3 Kommentaari