Mati Sirkel stepihundiks!
Eesti kirjanike praegu veel legendaarne juht Mati Sirkel (Eesti Kirjanike Liidu esimees aastail 1996–2004) on tänaseks n-ö vaba poiss. Kaks ametiaega on juhiametis oldud ja põhikirja järgi enam rohkem ei saa. Sellest on kahju. Sirkel oli kindel juht. Ent oma elu uue etapi algamist tähistas Sirkel raamatuga “Orva-aastad”, milles valik ees-, vahe- ja järelsõnu tõlgetele viimasest veerandsajandist.
Pealkiri lähtub orva’ mõistest. Orv’ on ilus sõna, see on õõnsus seinas, sünonomiseeritud seinatühe’, mille all kõnesolevas raamatus mõeldakse mitte-elamispinda Tallinnas Müürivahe tänavas 36-3, kus Sirkel elas aastail 1977–1993. Seda eluruumi nimetab autor ka nišiks ehk võimaluseks tegelda vaimueetosega kui vastu-ideoloogiaga ajal, mil (administratiivne) võim venelaste poolt okupeeritud Eestis oli kommunistlike stagnantide käes ja (esmajoones rahvuslikul) vaimul seetõttu n-ö kitsas käes.
Kuid olgem ausad ja küsigem kõigepealt: kes on Mati Sirkel igavikulisemas eestikeelses kultuuriruumis? Milline on Sirkli tegemiste hierarhia? Eristagem seejuures administratiivset askeldamist igavikulisest tegutsemisest. Sirkli maailm, tema ideoloogia on tegelikult nn keelsus, lingvistiline “teiseks/teisena olemine”. Konkreetsemalt – eestikeelse inimese olemine teiseses/saksakeelses olemisviisis ja elamisvõimaluses.
Sellest lähtudes on Sirkel esmajoones tõlkija, ta on moderaator, vahendaja, kes teeb teiskeelsuse eestikeelseks. Ja ta kirjutas seejuures ja seepärast järel-/saatesõnu. Kirjanike liidu juhtimine jääb siiski vaid (väga tänuväärseks!) abiteoks. Sirkel on olnud oluline lüli teatavas rahvuslikus, kaudselt võimuvastalisust tootvas (!) mehhanismis. Sirkel on olnud ideeline kujundaja. Sirkel on olnud ehk isegi otsene ideoloogiline disainer. Tema tähtsaim tegu orva-aastail oli kahtlemata Hermann Hesse (1877–1962 ) romaani “Stepihunt” (saksakeelne esmatrükk 1927, Sirkli eestindus 1973) tõlkimine. Sirkli kommenteerivad kirjutised Hesse loomingu teemal (kõnesolevas kogumikus on neid kokku neli) tunduvad ajaloolistavas plaanis ülimalt olulistena.
Ühes neist, mis pärineb aastast 2002, ütleb Sirkel oma kõige põhimõttelisemad “saatesõnad”, mis täpselt iseloomustavad ENSV-s kehtinud “orva-aastaid”, s.t aastaid alates 1960-ndatest, ja samas seletavad ka meie tänase Vabariigi olemust: “Kindlasti oli Eestis toona (enne 1990-ndaid – T.L.) lihtsam kui praegu kuulata Mozartit ja arbujalikult vaimule andudes kõik muu, eriti võim, põlu alla panna. Euroopa oli meile kompaktne museaalsus, sellisel kujul teda enam ammugi ei eksisteerinud. Meie suhtlesime kriitikavabalt suuresti sõjaeelse vaimse Euroopaga, mille olid vahendanud Uku Masing, Ants Oras, Johannes Semper, Aleksander Aspel ja mille vaba vaimu kandsid veel nii mõnedki meie kaasaegsed. Seetõttu olime tõesti eurooplased, kuid out of this world. Teatava irreaalsuse tundega, mis seal salata. Kuid vähemalt Hesse ülekaalukalt noored lugejad olid vabad võimu kiusatustest ja olulise juurest eksitavast infomürast, see oli idealistliku ahmimise ja süvenemise aeg, ametlikku ideoloogiat ei võtnud ju keegi tõsiselt. Unistajail ja endassetõmbunuil oli siiski võimalik elada kas vaimses või tegelikus nišis ja siin oli just Hesse tõsiseks toeks nende paratamatult ühekülgses elu-utoopias.” Ent see selleks. Oma järel- ja saatesõnades elab Sirkel ka aastal 2004 veel selles kompaktses museaalsuses kus Uku Masingki ja need teised eelnimetatud. Out of this world. Mida teeks mingi Harry Haller tänases Eesti Wabariigis?
Eestikeelses kultuuripildis on Sirkel komplitseeritud nähtus. Temas on midagi saatuslikult dihhotoomilist, vasturääkivuslikku. ENSV-s oli ta mingis mõttes võimu ohver, ausa vastuideoloogia mees. Eesti Vabariigis on ta ühe loomeliidu esimehena olnud märkimisväärse kultuuripoliitilise võimu teostaja, ent – ega see (vähemalt kõrvalt vaadates) kerge ei ole olnud. Kultuur on tihtilugu pidanud Vabariigile alla vanduma. See ei ole loomulikult Sirkli süü. Tema on ametimehena andnud oma parima. Ent ta oli sellisena ka lihtsalt üks Eesti Vabariigi funktsioon.
Paraku, praegune Eesti Vabariik ei armasta seda eestikeelset kultuuri, mis sellesama eestikeelse vabariigi on tekitanud. Ja sellega seoses on Sirkel kuidagimoodi kaotanud ka midagi oma “vaimueetosest”. Teisisõnu – kirjanike liidu esimehena ei olnud Sirklil sobivat (või oleks parem öelda – väärilist?) vastast. Ta ei ole enam “orvas”, ta ei ela enam mitte-elamispinnal Müürivahe tänavas. Ta on/oli kuidagimoodi funktsionaliseeritud. Või peaks ütlema – Sirkel institutsionaliseeriti? See asjaolu ei ole iseenesest halb, ent see-eest siduv. Selles tundub midagi ahistavat.
Sirkel on oma olemuselt totaalne saksa filoloog. Ent teda ei saa germanofiiliks nimetada, sest ta ei jumalda mitte mingisugust “puhast”, “õilsat”, “penirüütellikku” sakslust. Erinevalt mitmest meie tänase Teise Vabariigi prominendist ei lömita Sirkel selle saksakeelse tsiviilgarnisoni ees, kes pärast mitmesaja-aasta pikkust pidutsemist Eestimaa “pühal” pinnal sai Vabadussõjas Võnnu lahingus 1919. aasta juunis peksa just eestikeelsete “matside” käest. Lisaks Hessele tunnustab Sirkel programmiliselt eelkõige Franz Kafkat (1883–1924), Praha saksakeelset juuti, kes esindab kosmopoliitilist (rahvusteülest? liidulikku? liitlaslikku?) Euroopat.
Kafkast on Sirkli raamatus tervenisti viis kirjutist. Need ei ole uurimused. Need on üsna lühikesed tutvustused, mis kummatigi annavad tutvustatavast ilmeka pildi. Näiteks järgnev lõik, milles ilmselt aimub ka Sirkli enda esteetilist ideaali: “Kafka maailmal ei ole kindlat, ühest tähendust, igasugune tähendus on meiepoolne tõlgendus, suvaline interpretatsioon “katse-eksituse” meetodil. Kafka jaoks tõeline tegelikkus võib meid iga hetk millegi täiesti ootamatuga üllatada ja jalust rabada. Tema romaanide deindividualiseeritud kujudel ja asjadel pole samuti iseseisvat tähendust. Tähenduse annavad neile vaid peategelase tõlgendused. Ja ka
/-?-/ ei näe neist kaugemale. Ta ei samastu küll tegelasega, nende vaatepunktid on erinevad, kuid ta püsib koos tegelasega ainult olevikus. Kõik võib tähendada kõike, Klamm on Klamm ja ei ole ka, see on vaid tõlgenduse küsimus. Siit kasvavad välja Kafka tegelaste mitte lõppeda tahtvad oletused, kõikvõimalikkuse, määramatuse atmosfäär tema romaanides. Ja just siit kasvab välja raskus või peaaegu võimatus õigesti elada.”
Võib vist öelda, et ei ole Sirkligi maailmal kindlat, ühest tähendust. Võib vist väita, et igasugune Sirkli tähendus – ka saatesõnaline – on vaid meiepoolne tõlgendus. Postulaat oleks seega – Sirkel kui tõlgendatav. Aga isegi sellises situatsioonis jääb Sirkel eelkõige eestikeelseks stepihundiks. Kelle puhul võib küsida – kas ta on (vähemalt oma “Orva-aastates”) õigesti elanud?
