Pühapäeva õhtul lautkülmas Sakala keskuse saalis istununa vajus too üüratu kivi südamelt. Mats & Morgan on piisavalt intelligentsed mehed oma iidoli doktriiniga ringikäimiseks. Nad lähenevad sellele fusion’i ja proge segule, mille nad Zappa testamendist endale on nõudnud, pingutamata ja loominguliselt.

Kõlas ka hevilt

Mats & Morgan mängisid muusikat, mis toetus selgelt riffidele ja käikudele, pikkadeks soolodeks (mõne üksiku erandiga) peatumata. Tõsi, need rifid olid kõike muud kui “jalad vastu maad rock’n’roll”, ehkki vahepeal kõlas bänd ka üsna hevilt. Konstruktsioonid, rifid ja käigud, millele Mats & Morgan toetuvad, on struktuurilt kaunis keerulised. Keerulisemadki, kui mõne teise sarnase bändi soolod.

Siin tõusis kaaslastest selgelt enim esile trummar Morgan Agren, näilise lõtvuse ning harukordse täpsuse ja loovusega väikesearvulist trummikomplekti kolkiv virtuoos. Tema kitarristist vend Jimmy jäi kontserdi esimesel poolel suhteliselt märkamatuks. Ent paar lugu hiljem pigistas Jimmy Agren oma poolakustilisest Gibsonist (?) välja helisid, mis octaver-efekti abil auditooriumi sapivedelikest laineid moodustama asus. Pime klahvpillimängija Mats Oberg võttis vahepeal lauldagi, ja kuigi kaaslaste sünkoobirohketele riffidele süntesaatoril sekundeerimine tema vokaalse esituse kõvasti üles kaalus, mõjus too vahepala pigem hästi kui piinlikult.