Nagu sellest oleks veel vähe, sätib ta end kõnealusel näitusel hambaarstitooli poosis, milles globaalne üldsus nägi esimest korda tabatud Saddam Husseini.

##No nii. Nüüd on osatatud kõiki poppe meediakurjategijaid peale Bushi. Ja võib tõstatada küsimuse radikaalse kunstnikupositsiooni võimalikkusest militaarses maailmas, kus kinnitopitud suuga muusast on üle käinud kõik vabastajad, tasujad, usukannatajad, sissid, sõbralikud liitlased ja demokraatia ristirüütlid: NATO, ETA, OMON, IRA, Hamas, Spetsnaz, al-Qaida. Rohelised ja mustad baretid, punased brigaadid. K-komando ja Blues Brothers...

Punased rätid rahvale

Laimre tajub, et ühiskonnakriitiliseks radikalismiks on globaalsel sõjatandril ruumi vähe ning paljastab selle kitsikuse. Me ei koge sel näitusel kunstniku teose pidulikku ilmumist rahvale, vaid midagi muud.

Autor on hoopis ühte tuppa kogunud “punaseid rätte”, mis ajavad marru ja üksteist puskima maailma sektantlikke usulahke, rahvuskilde, majandusimpeeriume, kultuurikoldeid ja riigimudeleid. Eestlastel, teadagi, sõidab katus pealt, kui keegi manipuleerib sinimustvalge trikolooriga. Ka sel näitusel on eestlastel võimalus vabaneda kolmevärvilisest maailmapildist ja muudest rahvusfundamentalistlikest psühhoosidest.

Viimastest jutt käibki. Juba pressiteates antakse teada, et näitus pole soovitatav kunstnike liidu liikmetele ja napakatele. Miks? Mis ajendab sellist ettehooldust? Kas varasemad kokkupuuted? Ju vist. Laimrel pole häid suhteid katusorganisatsioonide ja ideelise kollektivismi esindajatega. Vast seepärast on sel näitusel mõne kõrge kunsti-ametniku palged ülendatud vaenlase koondportreeks. Mäletate küll, kõrgstalinismis üllitati rahvavaenlaste välimäärajaid hulgi. Sama strateegia on käivitumas siin. See teeb mind natuke murelikuks.

Kunstnik nagu nukk

Kuid “napakad”? Kes need on? Tegu olevat tegelasega Tennessee Williamsi lühinäidendist – räbal topisnukk, keda veeti kaenla all, pea alaspidi, kaasa ning kellest vaikselt saepuru pudises. Kui keegi toodud kirjeldusega klapib, siis on vist tõesti parem, kui ta sellele näitusele ei lähe. Sest seal pannakse ta seina äärde.

Laimre ise on nende hulgas. Ta ei distantseeru jumalikule vaatlejapositsioonile, vaid tajub oma manipuleeritavust.

Käigult tsiteerib ta seinal rippudes Juri Lotmanit: “Kunst kujutab kunsti, üritades sel viisil tabada omaenda võimaluste piire. See asjaolu tingib nukukunsti nihkumise ajastu kunstiproblemaatika keskmesse ...”.

Kunstnikust on saanud marionett, kuid mässav marionett, kes tirib nöörist grimassi näole Carabas Barabasil endal. Mainisin juba, et Laimre ilmub sel näitusel Serbia, Iisraeli ja Palestiina sõjardina, lõpuks ka langenud Iraagi diktaatorina.

Selles surmatantsulises maskeraadis astuvad üles ka Richard Nixon, Sonny & Cher, Juri Ustimenko ja Arnold Rüütel – kuid kõik kuidagi kastreerituna, nöörist tõmmatuna. Kõigilt on röövitud popp ja karismaatiline kuvand.

Kaunis lavariietus on showman’idele pahupidi selga aetud. Tulemuseks on mingid õelad näärisokud, kelle kõne on tühm ja kõmisev. Mine, vaata ja kuula.