Mehhiko krimiprobleemid ei kao, aga filmikunst õitseb

Endine politseinik ja krimifilmi „Punane elavhõbe” stsenarist Andres Anvelt vaatas PÖFF-i Mehhiko kava.

Millega õigustada vägivalda filmides?

Kui see käib – erinevalt Hollywoodi filmidest – vaatajale ebamugavas vormis, siis on ta väga positiivne. Vaataja hakkab mõtlema, kui väärtusetu võib olla inimelu. Minu meelest on vägivalla näitamine lausa kohustuslik. „Heli” on selline film, mis hakkab sind suruma, aga ta mõjus hästi ja jõudis kohale. Kui sa vaatad seda, kuidas lapsed mängivad PlayStationiga ja ema teeb köögis süüa, kõrval aga pekstakse kurikaga neere lahti, siis mõtled, et issand jumal, kuhu peab jõudma, et inimelu nii vähe väärt on.

Kui me võtaks „Helist” vägivalla välja, siis me unustaks selle filmi hetkel, kui me kinosaalist välja tuleme. Kinolinal on vägivald õigustatud, kui ta hoiab vägivalda päriselus ära, mitte ei kutsu sellele üles. Ei ole mõtet teha kunsti roosade prillidega.