„Mu süda on murdunud rinnus, kõik mu luud-liikmed värisevad; ma olen nagu joobnud mees, nagu veinist vallutatu – Issanda ees ja tema pühade sõnade ees,” kuulutab prohvet Jeremija. Ivan Võrõpajevi näidendi „Joobnud” tegelased on samalaadses situatsioonis, aga purjusolek pole siin metafoor, vaid paratamatu asjaolu.

Fakt, et kõik tegelased on mäluaugus või sellelähedases seisundis, võib mõjuda hea reklaamiargumendina ka teatrikaugele inimesele, sest joove on ühtmoodi mõistetav eestlase ja venelase, näitleja ja ajakirjaniku jaoks. Tegelaste ebaväärikast olekust olulisemal kohal on siirusehetked, mis sellega kaasnevad. Joobnute meeleolu kõigub uljusest ahastuseni ja see paneb paika ka lavastuse rütmi. Vaadeldud seltskonda tutvustatakse esiti groteskse komöödia võtmes. Siis muutub etendus aga märkamatult eksistentsiaalseks draamaks ning jauramine ja naer katkeb. Tekkinud haudvaikuses hakatakse puistama südant elu mõtte, armastuse tähenduse ja jumala tahte üle. Paus, pimedus ning uus seltskond samasuguste probleemide ja mõtetega. 


Avalehele
0 Kommentaari
Loe veel: