Metsavendadest jäid etenduses ainult laulud
Vähim, mida Laari ja Vahtre tekstist Tõnu Lensmenti lavastuses oleks oodanud, on kübekegi vastuolulisi mõtteid ajalootõlgenduse ja rahvusluse teemadel. Paraku tundub, et teksti autorid on vaatajat suurelt alahinnanud ning kirjutanud loo, mis flirdib rohkem palaganiga, kui üritab täita tühimikku nimega “näidendid Eesti lähiajaloost” (nagu tegijad lubasid). “Minust jäävad ainult laulud” valgustab Eesti lähiajaloo probleeme umbes samavõrra, kui rikastab suvine komöödiatuur siinset huumorikultuuri.
Tegijad ise on nimetanud tükki dokumentaalnäidendiks. Nagu kavalehest lugeda võib, põhineb näidendi sündmustik tõepoolest tegelikult Rõuge kandis Teise maailmasõja järel aset leidnud sündmustel, mille keskmes oli “legendaarne metsavend” Auleid Toomsalu. Autorid on temast vorminud kavala nimega tegelaskuju Tõeleid Tammik (Janek Joost), kes on vaesest perest pärit tore eesti mees, kes tõmbab lõõtsa, võtab viina ja teeb nalja. Keskne konflikt koorub Tõeleiu ja kehviku perest pärit Õilme Metsise (Maarja Jakobson) vastuolust – teine tahab esimest, esimene aga kolmandat ning nii hakkab Õilme kommunistiks ja saadab isiklikuks kättemaksuks pool küla Siberisse (ega Tõeleid temaga tõesti ka eriti hästi käitunud).
Politruk naerutab
Suure Munamäe veerel asuval vabaõhulaval jutustatakse sama loo lihtsustatud kiirvarianti, mida põhiliselt vürtsitavad peod ja joomine (minu kõrval istuv õlletoobiga mees teatab oma sõbrale, et “sittagi pole muutunud”). Laval on üles rivistatud hulk häid näitlejaid, aga isegi Ain Lutsepa taluperemees jääb kohati raskesti tajutavaks, sest etendust edasi juhtiv dialoog on niivõrd puise dünaamikaga, et vaatajal on oma tunnetega pea võimatu millestki kinni hakata.
Naerutamiseks on eelkõige Viire Valdma kehastatud kohaliku politruki (ja Maarja Jakobsoni tegelaskuju) kommunistlikud monoloogid, mis peaks kõigile meenutama nõukogude aja idiootsust. Laval toimuv mõjub kuidagi kaugena, lisaks sellele, et kohati on teksti kehvasti kuulda.
Esimese vaatuse lõpust leiab huvitava sümboli, kui metsast marsivad välja kaitseliitlased ning vabastavad rahva, andes teada: “Esimese vaatuse lõpp. Vaheaeg 20 minutit.” Rahvavabastajad tõepoolest. Etenduses on sümboleid või kunstnikulahendusi, mis võiksid olla meelierutavad, kui kontekst neid ära ei tasandaks.
Kuna teine vaatus üritab pinget ja tempot üles saada, on tegemist omamoodi kiirtragöödiaga (mis mõjub vaatajale umbes sama hästi kui kiirtoit seedimisele) – siin on reetmist ja surma, aga pole karaktereid ega julgeta näidata põhjuseid ja tagajärgi. Need esitatakse lihtsalt faktina.
Loo üldine moraal võiks kõlada nii, et kui vaenlane on riigis ja surub tervele rahvale noa kõrile, siis tahavad kõik eelkõige ellu jääda ning reetmine on sõpruse pärisosa. Siit võib aga välja kasvada teatav ohvrimentaliteedi kultiveerimine, mis veeretaks kogu süü piiri taha.
Tundub, et publikut või draamakirjaniku tööd on alahinnatud ning tulemuseks on tõesti see, et näidendist jäävad eelkõi-ge meelde Untsakate esitatud laulud.
Vabaõhuetendus
Metsavennad laval
“Minust jäävad ainult
laulud”
•• Lavastaja: Tõnu Lensment
•• Osades: Ain Lutsepp, Janek Joost, Viire Valdma, Maarja Jakobson jt
•• Esietendus 28. juulil 2006
