Kristo Viiding migrant Ben Ivanovina on kogu aeg tähelepanu keskmes.  Foto: Maris Tomba
Massiline võõrsile tööle minek peaks eestlasi puudutama sama sügavalt kui leedulasi. Tõepoolest, lavastuse „Väljaheitmine” miljöö ega isegi alltekstid võõristust ei tekita, paljugi tuleb tuttav ette. Olemuslikud erinevused on aga suured. Esiteks on Leedu juba ajalooliselt suur väljarännumaa ning erinevalt eestlastest (ja lätlastest) on emigratsioon valdavalt olnud majanduslik, mitte poliitiline. Teiseks rändasid leedulased erinevalt eestlastest (ja lätlastest) peamiselt Põhja-Ameerikasse, st rahvaste sulatusahju, kus neil peaaegu puudus võimalus säilitada oma keelt, kultuuri ja majandusmudelit, nagu juhtus Siberi või Abhaasia külades, Peterburis või mujal alalhoidlikul Venemaal. Lavastuse peategelase Beni kirglikul-meeleheitlikul ümberrahvustumissoovil on niisiis valus ajalooline tagapõhi. Kolmandaks viidatakse näidendis mitmel korral Tšingis-khaani pärandusele, mis muutvat idaeurooplased süngeteks, ettearvamatuteks ja ebastabiilseteks. Eestisse (ja Lätisse) see mürgeldaja teatavasti ei jõudnud.
Avalehele
1 Kommentaari