Mihkel Poll - Sõrmede liigutamine ei ole iseenesest veel mingi eriline asi

19-aastaselt võiks veel pea laiali ringi joosta. Klaverimängijad ei saa. Kui lased õige aja mööda, on juba hilja.Kingiks saadud lilled ja kommikarbid on veel kodus laua peal – noor pianist Mihkel Poll lõpetas just kontsertidesarja. Hea meel, et kõik kenasti sujus. Suur kergendus ka, et läbi sai, sest vastutus oli suur.

— Kuidas kontserdid läksid?

— Jäin päris rahule ja tundus, et ka publikule meeldis. 2004. aastal toimus interpreetide konkurss Con Brio ja kontserdid Valgas, Pärnus, Jõhvis ja Estonia kontserdisaalis olid selle peaauhinnaks.

— Millised on teie sihid?

— Seda on raske sõnastada. Muusika siht peaks olema areneda, kasvatada endas kunstnikku, et inimestele elamusi pakkuda. Ja loomulikult pääseda suurtele kontserdilavadele. Kunsti puhul pead endast alati midagi andma, midagi väljendama. Pead alati selleks suuteline olema. Asi ei piirdu ainult kuue-kaheksatunniste harjutuspäevadega, vaid lisandub pidev aktiivne mõtlemisprotsess. Nii sünnibki see, mida väljendada.

— Miks siis? Mida te väljendate?

— Mida ikka kunstiga väljendatakse – emotsioone, tundeid, mõtteid, oma nägemust. Mäng on ainult vahend. Maalikunstnikul on pintsel ja värvid, kirjanikul paber ja pliiats või arvuti. Meil on ühest küljest instrument, teisest küljest teos. Sa pead sellele mingi oma visiooni lisama, muidu ei ole mõtet mängida. Muusikaga tegelemine on tegelikult tore, annab palju tagasi. Ühest küljest lihtsalt mängurõõm. Ei ole ainult nii, et harjutan ja näen palju vaeva. Teisalt – kui inimesed tulevad ja ütlevad, et neile meeldis või see neid puudutas, siis ka see on tasu.

— Neid on vist päris vähe, kes tulevad juurde ja midagi ütlevad. Paljud ei tule kunagi tänama või jätavad arvamuse enda teada.

— Eesti inimene on kinnine. Aga päris paljud tulevad lava taha õnnitlema. Kui sa oled endast kõik andnud või kui see on publikuni jõudnud, võid endaga rahul olla – oled suutnud midagi head ära teha. Kõigile ei saa kunagi meelepärane olla. Eesmärk on tekitada küsimusi, panna juurdlema.

— Kas ilma konkurssideta ei saaks?

— Saab. On väga erinevaid teid, kuidas suurtele lavadele on jõutud. Konkurss võib saada hüppelauaks, võimaluseks silma hakata. Tänapäeval kaasneb suurte konkursside võiduga management ja teatud arv kontserte. Konkursid ei ole mingid meeldivad asjad, need on lihtsalt paratamatud. Teisest küljest on konkursse ja laureaate hetkel maailmas nii kohutavalt palju, et nad hakkavad paratamatult üksteist varjutama ja “sööma”.

Tuleb püsida oma rajal ja püüda kasvada nii inimese kui ka muusikuna. Aeg-ajalt tuleb endale esitada küsimusi: miks ma seda teen, miks ma mängin? Muidu hakkavad lõpuks teised sulle seda küsimust esitama. Sõrmede liigutamine ei ole iseenesest veel mingi eriline asi. Tuleb arendada väljendusjõudu ja toita neid allikaid, millest see väljendus tuleb.

— Eestis on palju häid klaverimängijaid. Kas neile piisavalt publikut jagub?

— Alati võiks ju rohkem olla, aga väga kurta ka ei saa. Klassikaline muusika on eksklusiivne kunst. Publikut on loomulikult tunduvalt vähem kui popartistidel. Eestis on kontserdielu klassikalise muusika vallas üsna rikkalik, mingi valiku peab paratamatult tegema. Soolopilliõhtu huvitab inimesi vähem kui sümfooniaorkester. See lihtsalt on nii.

Üha rohkem kaldutakse meelelahutuse poole: mida kergem, seda parem. Ei taheta lasta end kergesti puudutada. Elutempo on kiire. Ühiskond on infost tulvil. Muututakse pealiskaudsemaks. Klassikaline muusika nõuab süvenemist. Kergemuusika pakub meelelahutust, klassikaline muusika peaks pakkuma midagi rohkemat.

— Võib-olla inimesed lihtsalt ei saa aru?

— Inimene ei peagi kõikidest asjadest intellektuaalselt aru saama. Ma ei tea ühtegi inimest, kes metsas jalutades ja linnulaulu kuulates ütleks, et ta ei taha seda kuulata, sest ta ei saa sellest aru. Kui kuulata muusikat kõrvad ja süda lahti ning suu kinni, jätab see alati mingi mulje. See ongi tähtis.

— Mis teid ees ootab? Pianistielu?

— Oleks tore, kui pianistielu. Kontsertpianistiks tahavad paljud saada. See pole alati sinu enda teha. Tuleb olla valmis ka tagasilöökideks. Kõik tuleb panustada ühele kaardile – kas tegeleda 100 protsenti või üldse mitte – aga ka see ei taga veel midagi. Isegi kui kõik endast annad, ei pruugi unistused täituda. Muusikaga tegelemine on suur õnn. Ma ei kujutaks ennast ette üheski teises ametis.

Mihkel Poll

•• Sündinud 14. augustil 1986.

Muusikute pere: ema Kadri Hunt on laulja, isa Mihkel Poll pianist, õde Mari õpib viiulit ning astub järgmisel õppeaastal Londoni Royal College’isse.

•• Tallinna muusikakeskkool (klaveriõpetaja Maigi Pakri klass), praegu muusikaakadeemia 1. kursus ( prof Ivari Ilja)

1997-2001 mitmed auhinnalised kohad noorte pianistide konkurssidel Eestis ja välismaal

•• 2002: II preemia üleriigilisel pianistide konkursil Tallinnas ja II preemia rahvusvahelisel Vitolsi-nimelisel konkursil Riias. Samal aastal esindas Eestit noorte muusikute Eurovisioonil Berliinis.

•• 2004: Esikoht XVIII Rina Sala Gallo rahvusvahelisel pianistide konkursil.

•• Sama aasta sügisel võitis peaauhinna ning mitu eripreemiat Eesti noorte interpreetide konkurssfestivalil Con Brio 04.