Mihkel Ulman: seriaalis saan end vabalt väljendada
Mis filmi või muud audiovisuaalset teost vaadates te viimati kadedust tundsite, et teie pole selle stsenaariumi autor?
„Top Geari”. Seal on väga vaimukas dialoog. Imetlust on äratanud Woody Alleni „Mis iganes”, Ingmar Bergmani „Fanny ja Alexander” ja Richard Ayoade’i „Submarine”.
Eestis teil seriaalikirjutajana just palju arvestatavat konkurentsi pole. Kuidas see teile personaalselt sobib?
Ma ei määratle ennast konkreetselt või ainult seriaalikirjutajana, aga kui seriaalikirjutamisest rääkida, siis sobib mulle see, et ma saan end märksa vabamalt väljendada kui filmis. Mitte et ma oleksin konkurentsi puudumisega nõus, aga teoreetiliselt – konkurente on vaja selleks, et ennast pidevalt vormis hoida.
Kuivõrd teevad seriaali näitlejad oma karismaga, kuivõrd stsenarist ja režissöör? Ehk kas teile tundub, et stsenaristi töö on võibolla veidi alahinnatud?
Stsenaristi osa on alahinnatud spetsiifikat mittetundvate inimeste poolt. Vahel on mul tunne, et paljud vaatajad arvavad, et näitlejad mõtlevad ise käigu pealt teksti välja. Kes aga köögipoolt vähegi tunneb, see teab, et stsenaarium on kõige alus. Mis puutub aga valmisprodukti, siis on kõige olulisem lavastajatöö, näitlejate karisma ja käsikirja sünergia.
„Kättemaksukontor” on vaieldamatu hitt. Kust pärineb selle algidee?
Kunagi kirjutasin oma lõbuks piloodi „Koduperenaisest detektiiviks”. See oli n-ö kogupereseriaal, kus koduperenaine kaotab töö ja hakkab koos lastega detektiiviteenust pakkuma. Sellest kasvas välja „Kättemaksukontor”, aga lapsed jäid välja, sest kiire võttegraafik ei võimaldanud lastega jännata.
Kui kasutoov on seriaalitegemine teie jaoks?
See annab mulle stabiilse sissetuleku ja sellest elab ära, kuid priiskamiseks ei jätku. Meil on liiga väike rahvaarv, et stsenaristid palju teenida võiksid.
Mängufilmi stsenaariumiga töötab terve hulk filmiasjatundjaid, nii et autor ei pruugi oma tööd hiljem äragi tunda. Kuidas on seriaali puhul?
Võrreldes mängufilmidega on seriaalinduses tsensuur ja ettekirjutused praktiliselt olematud ja kirjutatu sünnib suhteliselt spontaanselt. Mängufilmide puhul muutub lõputute kompositsioonitaotlustega lugu tihti steriilseks. Tänu võimalusele vabalt kirjutada tulevad mul seriaalid paremini välja.
Mis sunnib eesti seriaalide stsenariste tihti lahendama süžeelisi konflikte lihtsustatud moel?
Ilmselt hirm, et kõrvalekaldumine tavapärasest võib narr välja paista. Stsenaristil peab olema taju sellest, kuidas asjad lõpuks ekraanil välja tulevad. See aga tuleb kogemustega ja pikkamööda. Palju on kinni ka töötahtes. Tihti saab käsikirja ümberkirjutamistest ja lihvimistest kõrini ja siis minnakse lihtsama vastupanu teed.
Kas teil on hirm muutuda „mittearmastatud eesti stsenaristiks”?
Peate silmas seda, et kui minu kirjutatud seriaalid hakkavad rahvale närvidele käima? Hm... seda küll ei tahaks, loodan, et taipame õigel ajal lõpetada. Aga mürgised kommentaarid ja arvustused käivad selle ametiga kaasas. Mitte kunagi ei saa kõigile korraga meeldida. See oleks väga halb seriaal, mis absoluutselt kõigile meeldib.
Kui kirjutaksite brittide „Allo, Allo” võtmes seriaali okupeeritud Eestist, siis kas mõni kohalik telekanal ostaks selle ära?
Oleme Ain Prosaga sarnasele seriaalile juba mõelnud. Aga nii, et Eesti okupeeritakse lähitulevikus. Oleks huvitav pakkuda välja kujutlus, kes hakkaks okupantidega koostööd tegema. Ma usun, et teema on piisavalt intrigeeriv, et mõni kanal võiks huvi tunda. Aga vaevalt, et me sellise seriaalini kunagi jõuame.
Filmitegija Andres Maimik on öelnud, et igapäevaelu orgaanika pakub enam erutavaid narratiive kui jumalaotsing. Kui suur on teie ambitsioon teha seda, mida pretensioonikalt nimetatakse „puhtaks kunstiks”?
Ka jumalaotsing käib igapäevaelu orgaanika alla. Vahel olen tõesti veidi masenduses, et mul ei ole olnud aega oma nii-öelda sügavaid asju kirjutada. Kuid sügavaid asju saab luua ainult siis, kui kirjutad mingil moel iseendast ja oma lähedastest. Mina aga tunnen sügavat tõrget iseendast kirjutamise osas – nii et kuidagi ei tule välja.
Miks te pole ammu näitemänge teatrile kirjutanud?
Ainus põhjus on ajapuudus. Ei ole mõtet tööd narrida. Hea näitemäng nõuab tohutut kontsentratsiooni, kuid minul ei ole olnud viimase kaheksa aasta jooksul filmide ja sarjade kõrvalt nii pikka pausi olnud. Olen küll kirjutanud paar lastetükki.
Kas seriaalikirjutaja elu võiks olla aineseks seriaalile? Kuidas kõlaks selle sünopsis?
Minu puhul saaks väga igava seriaali. Hommikul tööleminek, kirjutamine, iseendaga rääkimine, lõuna, taas kirjutamine, jalutuskäik koju tagasi. Nii vähemalt 300 korda aastas. Kes sellist sarja vaataks?
Äsja „Kättemaksukontori” õigused omaldanud FremantleMedia kaudu jõuab seriaal Venemaale ja Ukrainasse, läbirääkimised käivad Soome, Saksamaa, Slovakkia ja Indoneesia teletootjatega. Veebruaris alustab meie TV3 sarja vanade osade kordamist.
Mihkel Ulman
Sündinud 8. juuli 1956
Lasteraamatud
„Nukkude teater” 2006
„Võlur taskust” 2007
„Eimiski” 2008
Näitemängud
„Imede torn” Endla 2000
„Teekond kappi” Draamateater 2000
„Pulmareis” (koos Mai Murdmaaga) Estonia 2002
„Kohkumatud lapsehoidjad” Draamateater 2002
„Midagi päikese all” Endla 2002
„Kajakamägi” Draamateater 2003
„Taksojuhid” (koos Jussi Niilekseläga) Endla ja Von Krahl 2003
„Agnes” Endla 2004
„Võluõunad ehk Naeru kätte võib surra” Draamateater 2007
Telesarjad
„Me saame hakkama!” Kanal 2 2001–2003
„Ohtlik lend” ETV 2006–2007
„Tuulepealne maa” ETV 2008
„Kättemaksukontor” TV 3 2009–…
„Kodu keset linna”/„Elu keset linna” (koos Livia Ulmani ja Andris Feldmanisega) TV 3 2010–2012
Mängufilmid
„Täna öösel me ei maga” (kaasstsenarist) 2004
„Röövlirahnu Martin” 2005
„Detsembrikuumus” (kaasstsenarist) 2008
„Pangarööv” 2008
„Lonely Island” (kaasstsenarist) 2012
