Miks olla õnnelik, kui saab olla õnnetu?
Aknast paistev ookean ja palmipuud. Kaunis päikesepaiste, ent idülli taustal hommikul oma korteri voodiserval ahastavalt nuttev pereisa. Sel nädalal kinodesse jõudev Kreeka must komöödia „Haletsus” algab draamavõtmes, kuid muutub modernseks Kreeka tragöödiaks, mida vürtsitab absurd koos killukese trillerlikkusega.
Režissöör Babis Makridis (48) on teinud palju reklaamfilme ja ühe lühifilmi. Tema esimese täispika linateose „Haletsus” keskmes on advokaadist pereisa, kelle naine on autoõnnetuse tagajärjel koomasse langenud. Igal hommikul saabub haiglasse kaastundlik naabrinaine värskelt küpsetatud koogiga, keemilise puhastuse töötaja uurib murelikult abikaasa tervise järgele, mees külastab koomas naist...
Kõige selle taustal hakkame vaikselt taipama, et tegemist on omamoodi kiusamisviisi ja manipulatsiooniga. Kõik ümberringi on justkui sunnitud mehele kaasa tundma ja peategelane on muutunud oma ebaõnne, enesehaletsuse ja kurbuse ning veelgi enam – teiste haletsuse ja kaastunde – sõltlaseks. Nagu vampiir verd imedes, rõhub ta üha rohkem oma olukorra traagilisusele. Abikaasa tuleb aga äkitselt koomast välja ja järsku ei olegi mees enam tähelepanu keskpunktis – keegi ei haletse teda. Ohvriks olemise naudingud ja püüded seda mentaliteeti jätkata viivad peategelase aina meeleheitlikumate tegudeni.
Absurdne, kuid siiski eluline
Suurepärase peaosaga astub üles Yiannis Drakopoulos, kehastudes filmis emotsioonituks keskealiseks advokaadiks, kes iga hinna eest püüab oma kurba seisundit säilitada. Stsenaariumi kirjutas linateosele praegu ühe kuulsama Kreeka režissööri, Yorgos Lanthimose n-ö isiklik stsenarist Efthymis Filippou („Homaar”, „Püha hirve tapmine”). Nii meenutabki Makridise film meile osalt juba Lanthimose filmidest tuntud absurdi ja musta huumorit.
„See on rääkimata lugu,” avaldab näitleja, et stsenaarium oli talle juba esimsesel lugemisel põnev. „Mind köitis Efthymise loo huumor. Toon ei ole küll realistlik, selline tegelane ei saa päriselus eksisteerida, ta on selleks liiga absurdne,” arvab ta. Näitleja leiab, et kui mõnes inimeses leidukski selliseid iseloomujooni, siis keegi ei vaja niivõrd drastilisel kujul teiste haletsust. „Teisalt on see huvitav lugu, sest peegeldab inimloomust – teatud mahus vajame me ju kõik, et teised meid haletseksid ja meile kaasa tunneksid,” ütleb Drakopoulos. Ta viitab viimasel viiel aastal Kreekas valitsenud rasketele majandusoludele ja tuttavatelt kuuldud vestlustele, kus ikka ja alati on jutuks keeruline majandussituatsioon ja muud mured, mille käigus üksteisele kaastunnet ja haletsust avaldatakse.
Film mängib Drakopoulose sõnul ka teise teemaga: ideaalse elu taustal on peategelane ikka rahulolematu ja soovib pigem olla kurb kui õnnelik. „Tal on täiuslik elu: kodu ilusas kohas ja edukas töö, tal on ka hea poeg. Meie ühiskond justkui ütleb, et kui oled edukas ja sul on raha, siis sa oled ka kohe õnnelik, aga ilmtingimata nii see alati ei ole.”
Advokaadi tegelaskuju on nagu Aki Kaurismäki filmidest välja hüpanud. Selgubki, et Soome kultusrežissööri filmid on olnud siin üheks inspiratsiooniallikaks. „Me ei saanud karakterile läheneda mõne päriselu tegelase, st inimese kaudu, kellel on psühholoogilised probleemid. Tahtsin leida vormi, mis ei oleks realistlik. Inspiratsiooni sain Buster Keatoni ja Aki Kaurismäki filmidest, kus karakerid ei ole suurepärased, küll aga karikatuursed ja peegeldavad inimvorme,” selgitab Drakopoulos.
Kreeka uus laine murrab välja
Alates Yorgos Lanthimose ja Athina Rachel Tsangari filmidest on kõneldud uuest (veidrast) lainest Kreeka filminduses. Just Lanthimose looming on kogunud rahvusvahelist tuntust ja teinud temast ühe hinnatuma tänapäeva režissööri, kelle filmides on mänginud Nicole Kidman ja Colin Farrell. Lanthimose ja teiste ennast rahvusvaheliselt maksma pannud Kreeka filmitegijate edu on aidanud kaasa kohalikule filmitööstusele. Oma isikupärase käekirjaga astub kultustegijate varjust välja nüüd ka Makridis. Eriti lummav ja esteetiliselt mõjus on tema kaameratöö.
Kreekas ei ole lihtne filme teha, ütleb peategelane. Seda tüüpi filme saab toota seetõttu, et neile on olemas rahvusvaheline turg. Kohalik müügitulu kinopiletite näol kulusid ei kataks. „Lanthimose-Makridise duo absurdikomöödiad on toonud Kreeka filmid rohkem rambivalgusesse ja tekitanud läbimurde ka rahvusvahelisel kinoturul,” on ta rahul.
