– Olles autorilt/toimetajalt teksti (ja vahel ka pildid) kätte saanud ning tulevase raamatu olemuse enda jaoks lahti mõtestanud, teeb ta mõned üldised otsused: mis mõõtmetega raamat tuleb, mis paberiga, kui värviline. Väga tähtis otsus puudutab tüpograafiat – mis kirjatüüpi oleks konkreetse teksti ladumiseks kõige parem kasutada? Kas see peaks kiirgama nüüdisaegsust või kaugete aegade kuma? Kas tulemus peaks mõjuma asjalikult või emotsionaalselt? Missugune on raamatu struktuur ja ülesehitus?
– Järgmisena loob kujundaja (tänapäeval enamasti arvuti abil) raamatu maketi: paneb paika teksti ja tekstiala suuruse, valgete veeriste laiuse, tarvilike elementide (leheküljenumbrid, joonealused tekstid) mõõtmed ja paigutuse, loob reeglid piltide lehekülgedele asetamiseks.
– Siis tuleb kogu olemasolev materjal sellesse raamistikku ära paigutada. Seda tehes tuleks järgida tüpograafia häid tavasid – püüda saavutada tekstilao ühtlust ja loetavust, hoiduda probleemidest, nagu lõigu viimase lause sattumine järgmise lehekülje esimesele reale või liiga paljude poolituste kuhjumine üksteise otsa.
– Kui raamatus on pilte, siis tuleb tihti tegelda pilditöötlusega – keerata neid arvuti abil heledamaks, tumedamaks, kontrastsemaks jne.
– Koostöös toimetajaga leitakse kujunduse lõplik vorm, kõrvaldatakse tekstist vead ning siis jääb disainida vaid raamatu kaas, selg, esilehed ning mõnikord ka ümbrispaber. Neid viimaseid ülesandeid peetakse kõige vastutusrikkamaks. Kaas on raamatu kokkuvõte ühte silmapilku. Enamasti just kaane põhjal teeb otsuse nii raamatuostja kui ka
-laenutaja.
– Viimase liigutusena valmistab raamatudisainer kujundusfailid ette ja toimetab need trükikotta. Pühendunum kujundaja viibib ka trüki- ja köiteprotsessi juures, valvates, et tulemus saaks kõigiti kvaliteetne.
